Uuendatud
«28. november 2009»
NB! Tegu on koopiaga!
Originaal asub siin
«La mala vida ehk neetud elu»
foto: Repro
Võrumaalt
pärit, Barcelonas elav kirjanik varjunimega Jan Beltrán on kirjutanud
raamatu, mis on mitmes mõttes lai: see ületab piire nii
geograafiliselt, ajaliselt kui ka mõtteviisilt. Loole lisab erilisust
fakt, et kõik tegelased põhinevad kindlatel prototüüpidel. Reaalseid
sündmusi on raamatus leevendatud, mitte põnevamaks valetatud, sest elu
on tihtilugu jõhkram, kui ükski kirjanik olla suudaks või lugeja välja
kannatada sooviks.
Meile meeldib mõelda, et vaid Eestis on olnud
takistused ja et «mujal maailmas» on alati olnud võimalusi ning
vabadust rohkem. «Neetud elu» näitab, et tegelikult see nii ei ole.
Kõik kolm tegelast – eestlane Kristian (snd 1966), mehhiklane Antonio
(snd 1971) ja katalaan Rosa (snd 1938) on pärit väga kinnistest
ühiskondadest. Täpselt samasugust kammitsetust on pidanud taluma vabad
mõtlejad nii Nõukogude Liidus, Franco-aegses Hispaanias kui
katoliiklikust võltsmoraalist ja kastisüsteemi-sarnasest kihistumisest
läbi imbunud Mehhikos.
Eesti poiss leiab raha asemel iseenda
Tõeliselt
huvitavad on selles raamatus kirjeldused. Lugedes on lihtne seada end
eri aegadesse ja paikadesse, tunda tolmu lõhna suvises Barcelonas või
kuulda tuvide tiivaplaginat Mexico kirikla sisehoovil. Sulaselget
äratundmisrõõmu saab aga see, kes ise jalutanud Stockholmis,
Amsterdamis, Lissabonis, Barcelonas ja teistes kohtades, kus raamatu
tegevus toimub. Seda tänu autori põhjalikkusele: ilmastikunähtusedki on
kuupäevaliselt paigas!
Eesti inimesele pakub kindlasti kõige
rohkem põnevust eesti poisi Kristiani lugu, eriti tema mõtteviis. Ei
mingit sinimustvalget pateetikat, vaid valuuta ja briljantidega
sahkerdamine Tallinna ja Moskva hotellides, püüdlused iga hinna eest
vabasse maailma pääseda ning piinlikkustunne oma Nõukogude päritolu
pärast. Otsides raha ja armastust, leiab Kristian hoopis iseenda.
Mehhiklane
Antonio äratab esmapilgul kaastunnet – ikkagi lapsena preestri poolt
ärakasutatud laps –, aga paneb raamatu lõpu poole tülgastusest
kõõksuma, sest tema sisemine eetikapuudus ja egoism varjutavad
igasuguse lootuse, et temast võiks vaga katoliiklane saada. Nagu
karistuseks põlguse eest ettekandjatöö vastu leiab ta end lõpuks just
kelneriametit pidamas ning unistus jõukusest päädib punase siidkleidiga.
Läbiv, kuid mitte peamine homoteema
Kõige
traagilisem ja huvitavam on Rosa lugu, juba seetõttu, et Hispaania ja
Kataloonia ajalugu eelmisel sajandil pole lihtinimese pilgu läbi eesti
kirjanduses siiani kuigipalju avatud.
Tantsijaametist unistav
vaesest perest katalaani tüdruk, kes õppis lugema ja kirjutama alles
19-aastaselt, kaotab elu jooksul nii armastatud inimesi kui lihaseid
lapsi, ent armastab oma «neetud elu» ikkagi meeletult (lk 281). Rosa
mõtteviis ning tema kaunis ja isetu sõprus Kristianiga annavad lootust,
et maailm polegi nii külm ja kõle, kui esmapilgul näida võib.
Kuigi
lugu läbib ka homoteema, oleks seda raamatut homoromaaniks pidada
ülekohtune. See lihtsalt pole seda, just ilutsemise ja õigustuste
puudumise tõttu. Nagu karmimad väljendidki, aitab seksuaalsus siin
lugejale ainult sündmustest selgemat pilti anda – lõpuks on see vaid
lugu lihtsalt inimestest.
Uus raamat
Jan Beltrán
La mala vida ehk neetud elu
Jan Beltran Kirjastus, 2009
322 lk