Diana Klas
Foto: Kristjan Lepp
Olin omadega puntras
Galerii
Diana, kelle elu kolme lapse üksikemana pole olnud kergemate killast, on koos temaga elava ema Nieves Lepa ja lastega aastate vältel kordi kolinud. Läinud aasta juulist elavad nad aga Tallinna kesklinna üürikorteris.
Lähipäevil jõuab raamatulettidele Diana avameelne ja rabavaid üllatusi täis elulooraamat «Rahatuulutaja», mis sündis koostöös Kerttu Rakkega. Näiteks selgub sealt, et näitlejatar on töötanud Harku naistevanglas.
Rakke haaras sule järele, sest teda häiris avalikkusele jäänud mulje, justkui ei oskaks Diana ise mitte midagi teha ja elakski ainult oma isa rahadest. Nõnda see aga pole, on Rakke kindel. Nii laotabki «Rahatuulutaja» kogu loo oma tões avalikkuse ette.
Diana, oled sa teinud plaane uue kinnisvara soetamiseks?
Minul ei ole kinnisvara osas enam mingisuguseid plaane. Neid enam tulla ei saa, kuna ma olen omadega selles vallas põhjas ära käinud - ei anta mulle ju enam mingisuguseid laene ega midagi. Pean jääma kuni elu lõpuni üürikorterisse. Majanduskriisi tingimustes on mul väga palju tuttavaid samasuguses olukorras. Nii et mitte ainult mina üksi. Läänes paljud elavadki üürikorteris.
Kusjuures, tahan väga Tartusse tagasi. Tallinnas on kuidagi nii palju kadedust, viha ja kiirust. Aga Tartu on kuidagi nii... Mulle kunagi ka öeldi, et sa tuled veel Tartusse tagasi. Toona leidsin, et see on madal provints, Tallinnas on ka tööd rohkem. Aga ma ei ole Tallinnas kohanenud. (Naerab.) Vana mees tahab koju! (Diana on kümme aastat Tallinnas elanud - J.H.) Pealegi, nüüd on mul ka vanem poeg Tartus ja lapselaps samuti.
Kuidas Andryl läheb?
Poisil läheb hästi. Ta on väga tubli, talle on perekene kõige tähtsam. Ta on nii alalhoidlik, teeb süüa, hoolitseb lapse eest - täiesti kodune ja rahulik poiss. Nii et see positiivses mõttes mind häirib, et ma olen Tallinnas, sest tahaksin oma lapselapse kasvamist ja poissi rohkem näha. See on ka üks põhjuseid, miks tahaks Tartusse. Ja üldse mitte teatrisse!
See on ka üks unistus, kui saaks ükskord nii, et leiaks midagi südamele ja loobuks kõigest sellest, mis on praegu. Nendest väljasöömistest ja... Ma ei tahaks üldse enam mõelda sellele, et miks mulle seekord seda või teist rolli ei tulnud... Selleks peaks mul olema mingisugune teine töö, et ma unustaks põdemise ükskord täiesti ära - et saaks selle rolli, või ahah, tema tegi seda rolli, aga minul ei olnud midagi... Et nüüd tuli pakkumine, ja ei tea, millal järgmine pakkumine tuleb. Ma ei taha enam, tahan rahulikku elu! Tahaks oma tütrega õhtuti voodisse ronida, popkorni süüa ja vaadata väsinult filme, minna hommikul kell seitse tööle ja saada selle eest nii palju palka, et pere ära elatada.
Kuidas sa Harku vanglasse sattusid?
Ise läksin, ma ise ronin sellistesse kohtadesse. Minule kuulus seal näitering, käsitööring, raamatukogu ja see on olnud vaieldamatult mu elu kõige huvitavam töökoht. Töötasin seal aasta. Mul olid vahepeal päris kõvad tervisehädad, olin sinisel lehel ja kui naasin, siis ma kaua seal enam ei olnud - töökoht kaotati ära. Oleksin tagasi tahtnud, aga kuna kohta enam ei olnud, siis...
Minu ringides oli igasuguseid tegelasi, ja ma suhtlen nii mõnegi vabanenud eksvangiga. Helistame ja küsime, kuidas kellelgi läheb. On ka neid, kes on mul külas käinud.
Kas sa läksid sinna teenistuse pärast?
Teenimine on üks asi, vanglas on natuke paremad palgad kui sanitaridel, eks ole. Aga mind ka huvitavad sellised asjad, sotsiaaltöö valdkond üldse. Ma olen olnud igasugustes hulludes kohtades, aga see amet vanglas lausa tõmbas mind. Ma ise helistasin ja läksin kohale. Nad küsisid alguses, et kas te tahate valvuriks.
Oleksid läinud valvuriks?
Jah, oleksin läinud valvuriks ka - ma ei karda. Ma üldse ei karda selliseid asju, sest usun, et kõigis inimestes on midagi head. Ja huvijuht, kes ma seal olin, peaks selle üles leidma. Ma sain nendega lähedaseks. Naised ju tahavad ikka rääkida. Kui sa seal kood ja heegeldad, siis ikka räägid oma lastest, muredest üldse.
Vangla peaks olema korrektsiooniasutus, ja huvialaring peab sellele kaasa aitama. Kui me anname neile ka seal jalaga p...e, siis see tekitab ainult kibestumist ja seda vihasema ja õelamana nad vanglast välja tulevad.
Ütlesid enne, et oled pangas mustas nimekirjas.
Ma olen võtnud SMS-laene nagu paljud Eesti pered ümberringi. Nad on mul kõik makstud küll, isa mind aitas sellega... Aga kui mul kunagi peaks tekkima suurem summa raha omafinantseeringuks ja ma läheks küsima kodulaenu, siis... Ma kord küsisin, siis mulle öeldi pangast, et ei, teile ei anta enam midagi, kuna te olete korra võtnud SMS-laenu. Kui see fikseerub ära, siis sa ei saa enam kunagi pangast laenu, siis peadki minema liigkasuvõtja juurde - aga ei taha. Saan üürikorteris ka elada.
Sul tekkis tagasimaksmisega probleeme?
No ma võtsin raha ikka mitmest kohast ja olin üsna puntras omadega - ma ei töötanud vahepeal. Pärast seda kui ma Harku vanglast sinisele lehele jäin, olin väga haige, pool aastat, siis kuskilt pidi see raha tulema! Võtsingi siit ja sealt, oli ju nii lihtne võtta. Ja jooksed kinni.
Laenuandjad teavad ka juba, et inimestel ei ole lihtne tagasi maksta. Mul on väga palju tuttavaid, kellega olen teistes kohtades koos töötanud - sellised lihtsad ja toredad inimesed, kes on läinud selle nahka, et süüa on ju vaja osta, ja see on ainuke koht, kust saab võtta. Aga pärast ei suuda enam tagasi maksta, sest protsendid on nii suured.
Nii et jäid tagasimaksmisega jänni?
Mina jäin tagasimaksmisega jänni ja isa aitas mind - nüüd ma olen puhas. Mul ei ole enam neid laene ja ma ei võta neid enam. (Diana ei jäänud jänni tagasimaksmisega, kuid sattus n-ö ahelreaktsiooni, kui asus lappima eelmist laenu, võttes järgmise. - toim.)
Sul oli siis kümnetes või lausa sadades tuhandetes kroonides laene kraes?
No mul oli kõvasti, jah.
Mis su tervisega juhtus? Pingelised ajad?
Mul olid tugevad soolehaavandid, mis on üldiselt kõrges eas inimeste mure. Ma ei teadnud sellest enne, kui sattusin Hispaaniasse ja Prantsusmaale laulma. Tagasiteel hakkasid meeletud valud ja sattusin haiglasse, viibisin seal vahelduva eduga väga kaua aega.
Ma arvan, et siin on kõik kokku, pikemaajalisest stressist. Igasugustest muredest. Ma olen üksikema, mul on kolm last ja tohutult palju asju on minu elus viimastel aastatel juhtunud. Kaks aastat tagasi sai ema Nieves insuldi.
Praegu sa majanduslikus plaanis enam muretsema ei pea?
Muidugi pean. (Muigab.) Vabakutseline näitleja on ju jube tore olla!
Seriaaliroll ei too sisse?
Me ei ole ju Ameerikas.
Isa aitab veel?
Ei enam. Ta aitas mul niigi võlad ära maksta. Selles mõttes ma ei küsikski enam, kui ka oleks vaja. Isa on mulle niigi head teinud küll ja küll. Olen juba vana ka, selles mõttes, et peaks juba ise hakkama saama. Ja ma otsin ikka tööd, ja just sotsiaaltöö sfääri. Praegu on küll majanduskriis ja raske on midagi saada, aga... Seriaali saab teha ka põhitöö kõrvalt.
Aga et ma nüüd veel unistaks, et saan suureks näitlejaks - ma arvan, et näitleja amet oli üldse viga! Tegelikult ma juba väga varakult tahtsin saada meditsiiniõeks, see kõik mulle meeldis väga ja see on minu. Isegi sanitari amet on minu. Aga no ma ei kujuta päris ette, kuidas me saame siin maal elada, kui meil on sotsiaaltööl sellised palgad. Sellest ei anna ära elada. Ma läheks ka Tartusse ära, üüriks seal odavama korteri. Ma isegi vaatasin neid sanitarikohti, aga 5000 krooniga kuus - no ei ela ära.
Sa kahetsed paljusid asju oma elus?
Ma ei teeks pooli asju, mis teinud olen. Aga kindlasti sünnitaksin ma kõik kolm last uuesti - täpselt neid lapsi ma tahaksin saada uuesti! Ja sellepärast peaksin ma uuesti läbi tegema ka kõik need kolm suhet. Ükskõik siis, missugused nad olid.
Sinust ilmub peagi üdini avameelne elulooraamat.
Kui ma mängisin Edith Piafi, siis selles etenduses on tal esimene lause: «Minust on räägitud palju asju, lausa niisuguseid, mõnest ei tea ma ise mitte midagi!»
Minust on ju ka kirjutatud aastate vältel igasuguseid asju, aga see, missugune ma päriselt olen ja mis on päriselt juhtunud, see avaldub esmakordselt selles raamatus. See on nii aus ja seal on väga palju üllatusi, mida mitte keegi ei oska oodata ega tea.
Isa Eri on sul plaanis kurssi viia?
Ma ei hakka talle spetsiaalselt helistama. Ma ei oska oodata tema reaktsiooni. Tema kohta ei ole seal ühtegi halba sõna, aga võib-olla mõned asjad teda siiski riivavad. Ja väga palju on kirjutamata jäetud.
Fakt on see, et ma armastan oma isa. Meie suhted on olnud väga pingelised ja ma ei kujuta ette, kas pärast selle raamatu ilmumist läheb midagi paremaks. Kuigi, veel kord kordan, tema kohta on kirjutatud ainult head. Ma armastan teda väga ja minu arust oleme me siiamaani väga hästi läbi saanud, aga see n-ö rahatuulutamise konflikt...
Ma arvan, et mu isa, kui ta muidugi loeb, siis ka tema saab teada, missugune ma päriselt olen - me oleme rääkinud temaga ja ta on ju mulle öelnud ka, et ega ma sind ju päriselt ei tunnegi. Me ei ole ju kunagi koos elanud. Ta on varem ka küsinud, et miks sa mingites asjades minuga ei konsulteeri, minuga ei räägi, miks just sellise otsuse tegid, ma oleks sulle paremat nõu andnud! Aga ma ei julgenud, sest me ei ole ju nii lähedased - tema elas ühes linnas, mina teises... No nüüd elame juba aastaid ühes linnas, aga mul on olnud ka alati selline tunne, et kui ma talle midagi räägiksin, hakkaks ta äkki kohe pahandama või... Et enne küsin kellegi teise käest.
Nii et kui ta seda raamatut loeb, siis nii positiivse kui ka negatiivse poole pealt saab ta minust väga palju teada - kes siis on see tema rahatuulutajast tütar? Paha tütar küll, aga mitte meelega paha. Isegi võib-olla mitte paha, vaid rumal... Ma ei tea... Ma ei leia, et ma olen paha, kuigi väga paljud ei salli mind.
Kui sinu isaga rääkisime, tõdes ta, et ta ei ole tõesti sinuga kunagi koos elanud - et ema Nieves, kui sa päris väike olid, kolis sinuga ühel hetkel Tartusse ära ja leidis seal uue armastuse.
See on ka kahe otsaga asi. Ema kolis niisama minema, armastus tuli hiljem. Isa käis siis Tartus. Ta on kogu aeg käinud mu juures. Seda ma ei saa öelda, et ei käinud. Ma olen 42 aastat vana ja arvestades, et me ei ole kunagi koos elanud... No viimastel aegadel on meie suhe terav olnud, aga tegelikult terve elu, kõik need 42 aastat on isa minu kõrval olnud, mina olen käinud Tallinnas, tema Tartus. Me oleme alati helistanud, reisidel käinud koos - oleme olnud ikka väga lähedased ning arvestades isegi seda õudset asja, mis siin vahepeal oli, sain aru, kui väga ma teda armastan.
Võid sa pisut selgitada?
Vaata, kui see lugu tema rahatuulutajast tütrest Kroonikas ilmus, tekkis mul alguses suur viha - kuna mina rääkisin temast väga hästi. Aga siis lugesin, mida tema minust arvab. Ja siis tekib viha, et kuidas sa mind ei tea...
Aga ma ei ole üldse vihapidaja inimene. Sõitsin pärast seda autos ja kuulsin mõnd tema nooruspõlve laulu, kuulasin, kuidas ta seda laulis, ja mulle tuli meelde, kuidas me isaga kuskil Tartus hoovides ringi kolasime ja mingisuguseid vahvaid asju tegime... Ja siis mõtled, et issand kui kahju, et see suhete seis nüüd selline on!
Üldse igasuguste asjade puhul. Kas või selles raamatus, kus ei ole ehk kõigist kirjutatud nii hästi - mul on seejuures nii kahju, et ma olen pidanud niimoodi kirjutama, sest kõik oleks võinud ju teisti olla. Aga kõik, mis on seal sees, on tõsi. Ma ei ole üldse õnnelik mõningate asjade üle, mis minu elus on juhtunud. Kui mõtlen Piafi lendlausele, et ma ei kahetse oma elus mitte midagi, siis mina, vastupidi - mida vanemaks saan, seda rohkem kahetsen kõike oma elus. Välja arvatud seda, et ma sünnitasin oma kolm last.
Aga olen teinud väga palju vigu. Ma ei ütleks, et mul on olnud õnnelik elu, kuigi on olnud huvitav ja juhtunud on palju põnevaid asju. Ma olen saanud erinevaid asju teha ja käia, ja alati, hambad ristis, pange roninud. Ja kuigi mu kõrval on olnud inimesi, kes ütlevad, et ära tee nii või teisiti, aga ma ikka teen - ja omad vitsad peksavad! Ja ma jälle samas ämbris, absoluutselt, lollakas! Ma ei ütleks, et ma olen selle üle õnnelik - et ma kiidaks seejuures, et vot ma olengi selline ja ma teen seda meelega. Ei, ma olen väga õnnetu, kui ma sinna ämbrisse jälle kukun! Jube õnnetu. Ja ma mõtlen, et saaks ainult ämbrist välja! Aga siis, kui ma väljas olen, liigutan natuke kõrvu ja - lähen ämbrisse tagasi!
Soovid sa leida enda kõrvale armastava inimese?
Ma arvan, et elan elu lõpuni oma emaga koos. Mul on kõige armastavam ema.
Seda plaani ei ole mul küll enam, et veel mehele minna, koos elama hakata. Mis ei tähenda muidugi seda, et ma olen frigiidne ja ma ei taha enam ühtegi meest! Aga tahan elada oma ema ja lastega. Ma olen vana ka juba, et kellegi teisega koos elada. Ja meil on emaga juba välja kujunenud sellised vanainimeste... Ma olen juba 42 ja tegelikult ma ei olegi kellegagi koos elanud!
Pealekauba magan oma tütrega ühes voodis. Anna on küsinud: kui tuleks siia üks mees, kuhu mina siis koliksin? Teise tuppa või? Ei, mina tahan sinu juures magada nii kaua, kuni ma suureks saan!
Nii et Diana Klas ei otsi printsi valgel hobusel, nagu kogu aeg kirjutatakse - see ajab mind oksele! Ma oleks nagu mingisugune naine, kes tahab kõikide mehi endale, otsib printsi hobusel ja tõmbab igalt poolt, et tulge aga, ma tahan teid! Mingu metsa!
Nooruses olen tõesti igasuguseid asju teinud, olen ringi tõmmanud, lollusi teinud... Praegu aga istun õhtul emaga laua taga ja juttu jätkub meil kauemaks - kuigi ka meie oleme nii kaua koos olnud. Meenutame aegu, mis meil on koos olnud, teeme suitsu ja meil on jube hea olla.