Ehkki sel nädalal
ilmuv elulooraamat “Rahatuulutaja” ei räägi Kerttust, vaid tema heast
sõbrannast Diana Klasist, ütleb kirjanik, et tunneb rahatuulutamise
kunsti hästi. “Ma olen kõva tuulutaja. Mul on vedanud, et mul on olnud
elus palju hästi lolle ja väga vaeseid perioode. Niisiis hakkan juba
paanitsema, kui mul teatud summat arvel ei ole! SMS-laenudeni pole asi
õnneks läinud ja ma loodan, et ei lähe ka.”
Diana raamatut kirjutades mõtles Kerttu mitu korda, kui hea see on, et tal rikkaid vanemaid pole. “Esiteks ei süüdista mind keegi. Teiseks – mul ei ole olnud iialgi taganemisplaani, variant B-d. Kõik on alati sõltunud iseendast.” Kerttu usub, et tal on vedanud. “Kui vahepeal arvan, et nüüd on perses, siis alati ilmneb, et õnneks ikka ei ole. Kusagilt paistab ikka valguskiir!”
Kerttule meeldib kohutavalt reisida, see on tema üks peamisi rahatuulutuskohti. “Kui mulle ikka reisimõte pähe tuleb, siis mind ei huvita, kas on sooduspakkumine või kallis pakkumine. Kui on vaja minna, siis ma lähen,” möönab ta, et ilmas ringisõitmisele kipub kenakesti raha kuluma. “Ma ei kannata reisidel koonerdamist – kui on ikka ilus kohvik, siis kohvitass võib seal tõesti maksta kas või kümme euri.”
See ei tähenda, nagu poleks päevi, mil Kerttu üldse midagi ei kuluta. Siiski ei õnnestu poodi minnes raha säästa. “Kui hakkad kokkuhoiu mõttes odavaid asju kokku ostma, siis ületad oma büdžeti ju igal juhul! Mul on õnneks või kahjuks probleem, et stressiga ei taha ma üldse süüa. Siis ma istun kodus ja siis ei kulu ka üldiselt mitte midagi. Kokku hoida on kõige parem siis, kui raha üldse ei ole!” annab ta lustiga nõu. “Kui hakkad mingit eelarvet koostama, ajab juba see arvutamine kõhu nii tühjaks.”
Poodidest saab peavalu
Second-hand-elegantsi tarbib Kerttu rõõmu ja mitte säästuplaani tõttu. “Mina käin kaltsukates rõõmuga, aga mitte kokkuhoiu mõttes, vaid sealt ma saan selliseid asju, mida poes ei ole.” Kui vanasti väisas Kerttu oma sünnilinna Võru tuttavaid kaltsukaid, siis Tallinna paremaid second-hand’e on talle tutvustanud just sõbranna Diana. Mõistuspäraselt “korralikke” poode kammimas Kerttut aga enamasti ei näe. “Kui on vaja, siis ei leia kusagilt mitte midagi! See on täiesti masendav, kui sul on hädapärast vaja midagi hankida – siis ma olen tihtipeale kauplusse üldse minemata jätnud. See peavalu, mis ma poodidest saan, on uskumatu.”
Praegu kesklinnas resideeruvat, igale poole autoga sõitvat edukat seriaalikirjanikku kõrvalt vaadates ei oskaks võõras ehk aimatagi, et temagi on omal nahal kogenud materiaalset muret homse päeva pärast. “Jah, olen küll, korduvalt,” tunnistab Kerttu. “Depressioonid ja enesehaletsushood pole mulle absoluutselt mitte võõrad. Aga keda see sinu enesehaletsus ikka kotib? Kõik ümbritsevad on sinu ebaedu üle ju ainult rõõmsad. Nii et ainus võimalus on ajada jalad tagumiku alt välja ja liigutada. Muud võimalust lihtsalt ei ole!”
Eesti oma Sofi Oksaneniks tituleeritud naiskirjanik (kel peale väeka kõnemaneeri ju ka Sofiga sarnased rastapatsid) möönab, et ei kavatse siiski kellelegi raha ega selle kulutamise teemal nõu anda. “Diana raamatutki kirjutades mõistsin, et ma pole kunagi olnud näiteks olukorras, kus pean toitma kolme last.” Kerttul on poeg, kuid tema toitmisega pole naisel enda sõnul kunagi liiga suuri probleeme olnud. “Kuni põhikooli lõpuni elas ta ikkagi mu ema juures. Ema peab teda tänaseni rohkem nagu oma pojaks ja toetab teda ka siis, kui minu meelest poleks vaja toetada.”
Kodu keset linna
Mõnel meist on probleem: kui vähegi raha leidub, siis see lausa põleb käes ja tekitab isu kulutada. Kerttu ütleb, et tema kulutab alati, kui on, mida kulutada. “Palgatöölisena elades selgus, et ega keegi mulle nii palju maksa, et ma palgapäevast palgapäevani ära elaks.” Iseendale palka makstes saab õnneks kuludel paremini silma peal hoida.
Kerttul on oma firma olnud juba seitse aastat, selle kaudu annab ta välja enda raamatuid ja müüb Balti Videole seriaali “Kodu keset linna” käsikirja. Kerttu, kes varem töötas FIEna, on praeguse asjade seisuga rahul. “Minu soovitus kõigile FIEdele – unustage ära! See ettevõtlusvorm sobib vaid juhul, kui käia tööl, nii et tööandja maksab sinu eest sotsmaksu jms ära. Aga kui palgatööl ei käi, siis on see absurd – sa maksad ennast täielikult lolliks. Eriti kui sa ei tea ette, kas sul järgmisel kuul leping on või mitte.”
Oma firma lisab vastutust ja teisipidi ka enesekindlust. “Nüüd lähevad paljud kulutused, näiteks autoliising, firma arvele ja mitte minu isiklikust rahakotist! Loomulikult see meeldib mulle.” Raamatupidamisnumbrid hoiab korras raamatupidamisfirma ja Kerttu ei pea ennast sellega vaevama.
Igapäevane seriaalikirjutamine hoiab loominguliselt vormis, kuid tuleviku peale tuleb ikka mõelda. “Mind on tegelikult päästnud see, et ma ei tea kunagi ette, kas järgmisel poolaastal läheb mu seep edasi või mitte,” leiab Kerttu. “Tänu sellele ei ole mul kaelas ühtegi laenu – ma elan üürikorteris. Loomulikult pole see mingi kõva tulevik, aga ma ei usu ka, et mingi kuradi papist kuut kusagil põllu peal oleks kõva tulevik!” Pealegi meeldib Kerttule, kui on olemas majahoidja, nii et ei pea ise lund rookima, ja et elamine on kesklinnas, superkohas, väga normaalses majas. “Ma ei suudaks iialgi sellist mitmemiljonilist korterit endale osta! Isegi kui mulle see laen antaks, läheks kuumakse ikkagi kõrgemaks kui praegu üüri hind.”
Oma tuba kas või kohvikus
Ligi sada aastat tagasi deklareeris Wirginia Woolf, et naise iseseisvuseks on vaja omaette tuba ja 500 naela isiklikku sissetulekut. Olgu rahanumbri nullidega, kuidas on, aga omaette tuba, iseäranis veel loomingulisele naisterahvale kulub ära tänapäevalgi. Ehk on tänastel daamidel isiklikke tube vähem kui omateenitud raha?
“Praegu on soorollid tihti vastupidi läinud, väga paljud naised teenivad tegelikult rohkem kui mehed,” nõustub Kerttu. “Kuigi meestele makstakse endiselt paremini kui naistele. See on teema, kus võiks iriseda, aga ma tõepoolest ei tahaks endale mingit feministi nimetust külge saada.” Poolnaljatamisi soovitab ta naistel, kes majapidamisse palju panustanud, meestelt vähemalt vannituba välja nõuda. “Ma tean väga paljusid naisi, kes siis, kui meestega arusaamatus tekib, lähevad ja teevad endale kõvad vanniprotseduurid. Arvan, et see toimib ja on väga kasulik.”
Võitlust oma ruumi pärast on kogenud ka Kerttu. “Lapsepõlves näiteks, kui pidin õega tuba jagama. Lahendasin tollal selle probleemi ringihulkumisega – ma polnud kaugeltki “hea laps”. Aga see õpetas, et mul polegi oma ruumi väga vaja. Saan tööga väga hästi hakkama näiteks kohvikus. Võõrad inimesed tekitavad hea tunde. Kodus võib tekkida aeg-ajalt tunne, et oled kõigest eemal. Et elu läheb mööda. Aga kohvikus, eriti kui oled välismaal, kus inimesed ei hakka sind vahtima, näpuga katsuma ega teretama, saad rahulikult olla ja tööd teha. Oled elu keskel ja võid rahulikult oma asja teha. Mulle istub kohvikus töötamine.”
Kontoritööd Kerttu aga välja ei kannataks. “Seal on teiste loomevaevad liiga ligidal!”
Täielik telekasõltlane
See, et seriaalikirjutamisele ka mõni raamat lisanduks, nõuab omaette aja ja töö planeerimist. ““Küpsiseparadiis” sündis tänu sellele, et ma ei pidanud aasta aega seepi kirjutama. Diana raamatu puhul oli lugu olemas, seepärast oli seda lihtsam kirjutada ja paarikuist pausi ära kasutada.” Kui võru keeles öeldakse, et üte tüüga puhkat tõsest, siis kuidas lõõgastub Kerttu ise?
“See pole ju selline kõva töö... Kui puhkan, siis lihtsalt ei tee tööd!” Kerttu tunnistab end telekasõltlaseks, kes võib vabal ajal vaadata meeldima hakanud filmi seitse korda järjest. “Kindlasti pole ma mingi sportlik inimene. Metsa ma orienteeruma küll ei lähe, isa juures võin metsarajal ainult vaadata, kas on midagi põske pista,” naerab ta. Korilasetüüp ta ei ole ja metsasaadusi purki ei pane, nopib ehk mõne maasika piima ja suhkruga söömiseks.
Võiks ette kujutada, et suure töö lõppedes on mõnus ennast millegagi premeerida. Kerttu aga ütleb, et premeerib end mitte millegi eest, vaid sellepärast, et lihtsalt tahab. “Lähen näiteks restorani, tellin midagi head.” Kirjutamistööd ei saa teha nii, et käsid ennast seeria valmis toksida ja siis autasustad end jäätisega. “ Siis tuleb mulle tuhat mõtet pähe, mida ma tahan, ja lõpptulemusena ei tule tööst midagi välja. Pigem on mul mõttekam jäätis ära süüa ja siis endale öelda, et jäätis on käes, nüüd kirjuta!”
Müüks end meeleldi
Oleks siiski äärmiselt erutav teada saada, mille peale sarikirjanik raha raiskab. Küsimus muudab Kerttu üsna irooniliseks: “Tasub ikka arvestada, mis need asjad maksavad. Kui ma elan üürikorteris, ei tähenda veel, et see oleks minu valik – ega need summad ole sellised, et nende peal uisutada. Kui ütlen välismaal, et ma kirjutan seepi ja et olen seda kirjutanud üle 700 seeria ja kuue aasta, siis keegi ei usu, et mul pole isiklikku turvameest või et ma ei ela oma majas! Siinsed honorarid pole sellised. Hea küll, saan rohkem raha kui keskmine palk, aga mu sissetulekut ei saa võrrelda ka riigikogulase palgaga. Vähemalt on uhke endale peeglis otsa vaadata, et ma ei ela maksumaksja rahast.”
Kerttu kinnitab, et tema jaoks on oma firma ainuke väljapääs. “Asi ei ole iseseisvuses – ma müüks ennast päris hea meelega, kui keegi ostaks. Aga Eestis on nii vähe publikut.” Kui telekanal soovis majandusraskusi arvestades honorare vähendada, kaalus Kerttu vahepeal tõsiselt paari väga head ettepanekut kirjutada hoopis elulugusid. “Eestis on väga häid ja skandaalseid inimesi, kes on nõus mulle rääkima kõike. Arvan, et ma teeniksin sellega rohkem. Aga siis mõistsin, et seriaali on harjutud vaatama ja suur hulk inimesi saab suhteliselt arvestatava osa oma sissetulekust just “Kodust keset linna”, seega ma püüan seda jätkata.”
Kerttu ütleb, et tal pole kunagi olnud nii palju isiklikku raha, et hirmsasti raisata, aga kuna ta ei kujuta ette, kuidas pealinnas miinimumpalgaga toime tulla, püüab ta lihtsalt nii hästi tööd teha, et seda muret niipea silmapiirile ei kerkiks. “Unistada tasub, aga rahulikult. Unistustel on ju komme täituda, aga enamasti mitte nii, nagu sina seda ette kujutasid! Õigem on mängida Tao tööriista ja lihtsalt lasta asjadel kulgeda.”
Lõpetuseks räägib Kerttu väikese õnnemeelitamise loo feng shui sõpradele. “Sõber kinkis mulle idamaise õnnekassi kujukese. Seda valmistatakse kahte tüüpi: kui püsti on selle parem käpp, toob see raha, kui vasak käpp, siis üldist õnne. Oluline on ka, et kassi silmad oleksid lahti, siis on ta enamat kui dekoratiivkujuke. Aga vasaku käpa õnne peetakse paremaks kui lihtsalt raha. Mulle kingiti selline, mille vasak käpp on üleval ja mis liigub. Ma ei pane teda tavaliselt tööle. Kord tekkis mul tööalane vaidlus, kusjuures olin oma seisukohas veendunud. Panin kassil käpa käima ja läks vaid 15 minutit, kui mulle helistati, et jah, sul on õigus! Ma olen seepeale kassil ikka patareid vahetanud.”
Diana raamatut kirjutades mõtles Kerttu mitu korda, kui hea see on, et tal rikkaid vanemaid pole. “Esiteks ei süüdista mind keegi. Teiseks – mul ei ole olnud iialgi taganemisplaani, variant B-d. Kõik on alati sõltunud iseendast.” Kerttu usub, et tal on vedanud. “Kui vahepeal arvan, et nüüd on perses, siis alati ilmneb, et õnneks ikka ei ole. Kusagilt paistab ikka valguskiir!”
Kerttule meeldib kohutavalt reisida, see on tema üks peamisi rahatuulutuskohti. “Kui mulle ikka reisimõte pähe tuleb, siis mind ei huvita, kas on sooduspakkumine või kallis pakkumine. Kui on vaja minna, siis ma lähen,” möönab ta, et ilmas ringisõitmisele kipub kenakesti raha kuluma. “Ma ei kannata reisidel koonerdamist – kui on ikka ilus kohvik, siis kohvitass võib seal tõesti maksta kas või kümme euri.”
See ei tähenda, nagu poleks päevi, mil Kerttu üldse midagi ei kuluta. Siiski ei õnnestu poodi minnes raha säästa. “Kui hakkad kokkuhoiu mõttes odavaid asju kokku ostma, siis ületad oma büdžeti ju igal juhul! Mul on õnneks või kahjuks probleem, et stressiga ei taha ma üldse süüa. Siis ma istun kodus ja siis ei kulu ka üldiselt mitte midagi. Kokku hoida on kõige parem siis, kui raha üldse ei ole!” annab ta lustiga nõu. “Kui hakkad mingit eelarvet koostama, ajab juba see arvutamine kõhu nii tühjaks.”
Poodidest saab peavalu
Second-hand-elegantsi tarbib Kerttu rõõmu ja mitte säästuplaani tõttu. “Mina käin kaltsukates rõõmuga, aga mitte kokkuhoiu mõttes, vaid sealt ma saan selliseid asju, mida poes ei ole.” Kui vanasti väisas Kerttu oma sünnilinna Võru tuttavaid kaltsukaid, siis Tallinna paremaid second-hand’e on talle tutvustanud just sõbranna Diana. Mõistuspäraselt “korralikke” poode kammimas Kerttut aga enamasti ei näe. “Kui on vaja, siis ei leia kusagilt mitte midagi! See on täiesti masendav, kui sul on hädapärast vaja midagi hankida – siis ma olen tihtipeale kauplusse üldse minemata jätnud. See peavalu, mis ma poodidest saan, on uskumatu.”
Praegu kesklinnas resideeruvat, igale poole autoga sõitvat edukat seriaalikirjanikku kõrvalt vaadates ei oskaks võõras ehk aimatagi, et temagi on omal nahal kogenud materiaalset muret homse päeva pärast. “Jah, olen küll, korduvalt,” tunnistab Kerttu. “Depressioonid ja enesehaletsushood pole mulle absoluutselt mitte võõrad. Aga keda see sinu enesehaletsus ikka kotib? Kõik ümbritsevad on sinu ebaedu üle ju ainult rõõmsad. Nii et ainus võimalus on ajada jalad tagumiku alt välja ja liigutada. Muud võimalust lihtsalt ei ole!”
Eesti oma Sofi Oksaneniks tituleeritud naiskirjanik (kel peale väeka kõnemaneeri ju ka Sofiga sarnased rastapatsid) möönab, et ei kavatse siiski kellelegi raha ega selle kulutamise teemal nõu anda. “Diana raamatutki kirjutades mõistsin, et ma pole kunagi olnud näiteks olukorras, kus pean toitma kolme last.” Kerttul on poeg, kuid tema toitmisega pole naisel enda sõnul kunagi liiga suuri probleeme olnud. “Kuni põhikooli lõpuni elas ta ikkagi mu ema juures. Ema peab teda tänaseni rohkem nagu oma pojaks ja toetab teda ka siis, kui minu meelest poleks vaja toetada.”
Kodu keset linna
Mõnel meist on probleem: kui vähegi raha leidub, siis see lausa põleb käes ja tekitab isu kulutada. Kerttu ütleb, et tema kulutab alati, kui on, mida kulutada. “Palgatöölisena elades selgus, et ega keegi mulle nii palju maksa, et ma palgapäevast palgapäevani ära elaks.” Iseendale palka makstes saab õnneks kuludel paremini silma peal hoida.
Kerttul on oma firma olnud juba seitse aastat, selle kaudu annab ta välja enda raamatuid ja müüb Balti Videole seriaali “Kodu keset linna” käsikirja. Kerttu, kes varem töötas FIEna, on praeguse asjade seisuga rahul. “Minu soovitus kõigile FIEdele – unustage ära! See ettevõtlusvorm sobib vaid juhul, kui käia tööl, nii et tööandja maksab sinu eest sotsmaksu jms ära. Aga kui palgatööl ei käi, siis on see absurd – sa maksad ennast täielikult lolliks. Eriti kui sa ei tea ette, kas sul järgmisel kuul leping on või mitte.”
Oma firma lisab vastutust ja teisipidi ka enesekindlust. “Nüüd lähevad paljud kulutused, näiteks autoliising, firma arvele ja mitte minu isiklikust rahakotist! Loomulikult see meeldib mulle.” Raamatupidamisnumbrid hoiab korras raamatupidamisfirma ja Kerttu ei pea ennast sellega vaevama.
Igapäevane seriaalikirjutamine hoiab loominguliselt vormis, kuid tuleviku peale tuleb ikka mõelda. “Mind on tegelikult päästnud see, et ma ei tea kunagi ette, kas järgmisel poolaastal läheb mu seep edasi või mitte,” leiab Kerttu. “Tänu sellele ei ole mul kaelas ühtegi laenu – ma elan üürikorteris. Loomulikult pole see mingi kõva tulevik, aga ma ei usu ka, et mingi kuradi papist kuut kusagil põllu peal oleks kõva tulevik!” Pealegi meeldib Kerttule, kui on olemas majahoidja, nii et ei pea ise lund rookima, ja et elamine on kesklinnas, superkohas, väga normaalses majas. “Ma ei suudaks iialgi sellist mitmemiljonilist korterit endale osta! Isegi kui mulle see laen antaks, läheks kuumakse ikkagi kõrgemaks kui praegu üüri hind.”
Oma tuba kas või kohvikus
Ligi sada aastat tagasi deklareeris Wirginia Woolf, et naise iseseisvuseks on vaja omaette tuba ja 500 naela isiklikku sissetulekut. Olgu rahanumbri nullidega, kuidas on, aga omaette tuba, iseäranis veel loomingulisele naisterahvale kulub ära tänapäevalgi. Ehk on tänastel daamidel isiklikke tube vähem kui omateenitud raha?
“Praegu on soorollid tihti vastupidi läinud, väga paljud naised teenivad tegelikult rohkem kui mehed,” nõustub Kerttu. “Kuigi meestele makstakse endiselt paremini kui naistele. See on teema, kus võiks iriseda, aga ma tõepoolest ei tahaks endale mingit feministi nimetust külge saada.” Poolnaljatamisi soovitab ta naistel, kes majapidamisse palju panustanud, meestelt vähemalt vannituba välja nõuda. “Ma tean väga paljusid naisi, kes siis, kui meestega arusaamatus tekib, lähevad ja teevad endale kõvad vanniprotseduurid. Arvan, et see toimib ja on väga kasulik.”
Võitlust oma ruumi pärast on kogenud ka Kerttu. “Lapsepõlves näiteks, kui pidin õega tuba jagama. Lahendasin tollal selle probleemi ringihulkumisega – ma polnud kaugeltki “hea laps”. Aga see õpetas, et mul polegi oma ruumi väga vaja. Saan tööga väga hästi hakkama näiteks kohvikus. Võõrad inimesed tekitavad hea tunde. Kodus võib tekkida aeg-ajalt tunne, et oled kõigest eemal. Et elu läheb mööda. Aga kohvikus, eriti kui oled välismaal, kus inimesed ei hakka sind vahtima, näpuga katsuma ega teretama, saad rahulikult olla ja tööd teha. Oled elu keskel ja võid rahulikult oma asja teha. Mulle istub kohvikus töötamine.”
Kontoritööd Kerttu aga välja ei kannataks. “Seal on teiste loomevaevad liiga ligidal!”
Täielik telekasõltlane
See, et seriaalikirjutamisele ka mõni raamat lisanduks, nõuab omaette aja ja töö planeerimist. ““Küpsiseparadiis” sündis tänu sellele, et ma ei pidanud aasta aega seepi kirjutama. Diana raamatu puhul oli lugu olemas, seepärast oli seda lihtsam kirjutada ja paarikuist pausi ära kasutada.” Kui võru keeles öeldakse, et üte tüüga puhkat tõsest, siis kuidas lõõgastub Kerttu ise?
“See pole ju selline kõva töö... Kui puhkan, siis lihtsalt ei tee tööd!” Kerttu tunnistab end telekasõltlaseks, kes võib vabal ajal vaadata meeldima hakanud filmi seitse korda järjest. “Kindlasti pole ma mingi sportlik inimene. Metsa ma orienteeruma küll ei lähe, isa juures võin metsarajal ainult vaadata, kas on midagi põske pista,” naerab ta. Korilasetüüp ta ei ole ja metsasaadusi purki ei pane, nopib ehk mõne maasika piima ja suhkruga söömiseks.
Võiks ette kujutada, et suure töö lõppedes on mõnus ennast millegagi premeerida. Kerttu aga ütleb, et premeerib end mitte millegi eest, vaid sellepärast, et lihtsalt tahab. “Lähen näiteks restorani, tellin midagi head.” Kirjutamistööd ei saa teha nii, et käsid ennast seeria valmis toksida ja siis autasustad end jäätisega. “ Siis tuleb mulle tuhat mõtet pähe, mida ma tahan, ja lõpptulemusena ei tule tööst midagi välja. Pigem on mul mõttekam jäätis ära süüa ja siis endale öelda, et jäätis on käes, nüüd kirjuta!”
Müüks end meeleldi
Oleks siiski äärmiselt erutav teada saada, mille peale sarikirjanik raha raiskab. Küsimus muudab Kerttu üsna irooniliseks: “Tasub ikka arvestada, mis need asjad maksavad. Kui ma elan üürikorteris, ei tähenda veel, et see oleks minu valik – ega need summad ole sellised, et nende peal uisutada. Kui ütlen välismaal, et ma kirjutan seepi ja et olen seda kirjutanud üle 700 seeria ja kuue aasta, siis keegi ei usu, et mul pole isiklikku turvameest või et ma ei ela oma majas! Siinsed honorarid pole sellised. Hea küll, saan rohkem raha kui keskmine palk, aga mu sissetulekut ei saa võrrelda ka riigikogulase palgaga. Vähemalt on uhke endale peeglis otsa vaadata, et ma ei ela maksumaksja rahast.”
Kerttu kinnitab, et tema jaoks on oma firma ainuke väljapääs. “Asi ei ole iseseisvuses – ma müüks ennast päris hea meelega, kui keegi ostaks. Aga Eestis on nii vähe publikut.” Kui telekanal soovis majandusraskusi arvestades honorare vähendada, kaalus Kerttu vahepeal tõsiselt paari väga head ettepanekut kirjutada hoopis elulugusid. “Eestis on väga häid ja skandaalseid inimesi, kes on nõus mulle rääkima kõike. Arvan, et ma teeniksin sellega rohkem. Aga siis mõistsin, et seriaali on harjutud vaatama ja suur hulk inimesi saab suhteliselt arvestatava osa oma sissetulekust just “Kodust keset linna”, seega ma püüan seda jätkata.”
Kerttu ütleb, et tal pole kunagi olnud nii palju isiklikku raha, et hirmsasti raisata, aga kuna ta ei kujuta ette, kuidas pealinnas miinimumpalgaga toime tulla, püüab ta lihtsalt nii hästi tööd teha, et seda muret niipea silmapiirile ei kerkiks. “Unistada tasub, aga rahulikult. Unistustel on ju komme täituda, aga enamasti mitte nii, nagu sina seda ette kujutasid! Õigem on mängida Tao tööriista ja lihtsalt lasta asjadel kulgeda.”
Lõpetuseks räägib Kerttu väikese õnnemeelitamise loo feng shui sõpradele. “Sõber kinkis mulle idamaise õnnekassi kujukese. Seda valmistatakse kahte tüüpi: kui püsti on selle parem käpp, toob see raha, kui vasak käpp, siis üldist õnne. Oluline on ka, et kassi silmad oleksid lahti, siis on ta enamat kui dekoratiivkujuke. Aga vasaku käpa õnne peetakse paremaks kui lihtsalt raha. Mulle kingiti selline, mille vasak käpp on üleval ja mis liigub. Ma ei pane teda tavaliselt tööle. Kord tekkis mul tööalane vaidlus, kusjuures olin oma seisukohas veendunud. Panin kassil käpa käima ja läks vaid 15 minutit, kui mulle helistati, et jah, sul on õigus! Ma olen seepeale kassil ikka patareid vahetanud.”