Ajakirjandus

Sissejuhatus

Öeldakse, et demokraatiat pole ilma vaba ajakirjanduseta. Ajakirjandust on nimetatud "neljandaks võimuks", kolm esimest on vastavalt ütlejale varieerunud. On ka öeldud, et pigem on ajakirjandus "neljas seisus", mitte "neljas võim". Igasugu asju on öeldud. Eriti ajakirjanduses. 

Eesti ajakirjandus on enda arust kindlalt võim, mitte seisus. Seisus kohustab, aga võim – see kõlab ju uhkelt! Ajalugu on näidanud, et võim orjarahva käes tekitab illusiooni kõikvõimsusest ja karistamatusest. Nii ähmastubki reitingu– ja müüginumbrite nimel piir kollase ja kvaliteetajakirjanduse vahel, ning kuna eetikapuudus on paljudes Eesti ajakirjandustoimetustes lausa ausse tõstetud, pole enam kohati piiri ka ajakirjandusvabaduse ja süüdimatuse vahel. 

Minu töö – raamatute ja teleseriaali kirjutamine – eeldab, et minu nimi figureerib ajakirjanduses: kui sind pole siin, pole sind olemaski! Mõttetu oleks ju välja anda raamatut ja sellest siis mitte rääkida? Seriaali puhul saaksin olla ka n.ö ekraanitagune tegelane, aga kuna olen juba end "näidanud", siis on targem samas vaimus edasi lasta, kui et püüda tagaplaanile tõmbuda. Just nimelt – püüda, sest vaevalt mul see enam õnnestuks. Erinevalt teistest riikidest, kus igapäevaseriaali kirjutab korraga vähemalt neli inimest pluss nende assistendid, on seriaalil "Kodu keset linna" vaid üks stsenarist. Seepärast on selge, et lihtsam ja mõttekam on küsida sisu kohta minult kui kelleltki teiselt. 

Kuni ajakirjanduses avaldatakse minu sõnu nii, nagu ma olen neid öelnud, on kõik korras. Paraku töötab Eesti ajakirjandus nagu setu "ärimees" ühes vanas anekdoodis – (erinevalt juudist, kes petvat nii, et ka teinekord annab sama koha pealt petta, petab setu nii, et kaua aega sealt kellelgi midagi petta ei anna) – ja selle asemel, et kasutada minu tavaliselt teravaid ja humoorikaid väljendeid loole vürtsi andmiseks, keeratakse mu jutt pea peale ning antakse kõigele edevuse ja debiilsuse mõõt juurde. Ma ei ole küll väga kõrgel arvamusel oma intelligentsusest, aga siiski usun, et kui oleksin selline arengupeet, nagu ajakirjandus mind kujutab, siis tõenäoliselt ei loeks mu raamatuid mitte keegi ning kindlasti ei laseks nii mõistlik mees, nagu seda on BEC–i omanik Raivo Suviste, mul kirjutada üksinda stsenaariumit tema firma poolt toodetavale seriaalile, seda juba aastaid ning üle 700 seeria... 

Tõenäoliselt on tarvis siinkohal lahti seletada, kuidas sünnivad ajakirjanduslikud lood. 

Levinud on uskumus, et inimesed "topivad" end ajakirjandusse. Võibolla on tõesti neid, kes helistavad ise ajakirjanikele, et neil on midagi ette näidata. Olen kuulnud ajakirjanike käest, et mõni inimene (ma ei nimeta siinkohal nimesid, kuna pole olnud ise juures) on ajakirjanikele isegi raha pakkunud, et temast kirjutataks. Mina olen ajakirjanikud vaid kahel korral üles otsinud. Esimene kord 2002. aasta augustis, kui olin lõpetamas pubejuttu SL Õhtulehele ja meil oli olemas eelnev kokkulepe, et ütlen paar sõna lõpetuseks. Teine kord oli 2009. aasta suvel, kui pakkusin Kroonikale, et kuna Diana Klasi raamatu pealkiri on võetud Kroonika "austavast" nimetusest Dianale, võiksime pisut koostööd teha. (Kuidas see õnnestus, sellest edaspidi.) Rohkem pole ma ise ajakirjandusega ühendust võtnud. Ka raamatute puhul olen saatnud laiali pressiteated – edasised intervjuud jmt on kokku lepitud pärast ajakirjanike huvi. Mis puutub piltidesse, siis ajakirjandusväljaannetel on oma pildipangad, kust siis pilte võetakse. Seepärast ei maksa alati imestada, et "appi, kui noor ta ikka välja näeb!" – võibolla (ja tavaliselt nii ongi) pole ajakirjandusväljaandel lihtsalt uuemaid fotosid kui 5–6 aastat tagasi tehtud... 

Järgnevalt mõned viimasel ajal juhtunud lihtsamad ja ilmekamad näited Eesti ajakirjanduse töömeetoditest ja kvaliteedist ning minu koomilisematest kokkupuutumistest nendega.

Mina ja madu

2008. aasta 29. veebruaril käisin koos oma soomlastest sõpradega Club von Überblingenis üritusel Fashion Avenue. Mul oli nimeline kutse VIP–rõdule, kus pakuti võimalust poseerida maoga. Kuigi madu oli efektselt suur, ei olnud ma pakkumisest eriti vaimustuses. Kui ürituse üks korraldajatest, Liilit Kirss, lubas, et saan ka endale mõne pildi, olin poseerimisega nõus. Ma ei karda madusid ega ämblikke ning see polnud ka esimene kord mul madu puudutada. Kahjuks ei mäleta ma enam, mis oli mao nimi. Igal juhul oli ta omaniku sõnul 17aastane ja isane, kes suhtus pildistavatesse stoilise rahuga – isegi otsa ei tahtnud vaadata! 

Ühtegi pilti sellest poseerimisest pole mulle keegi saatnud. Küll aga avaldasid minu pilte erinevad netiportaalid, ja lugu ise sai hoopis põnevamaks kui tegelikult juhtunu: 

http://www.elu24.ee/?id=11365 
http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=269976&q=kerttu+rakke#1 
http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=18380110 

Ajakirjanike kompetentsust ja teadlikkust näitab ilmekalt fakt, et meie seltskonnas oli Riku Rantala, tuntud Soome tõsielusarja "Madventures" üks tegijaist, oma abikaasaga. Tema vastu ei tundnud huvi keegi. Minu isiklik tagasihoidlik arvamus on, et meie naaberriikides ületab Riku nimi uudisekünnist kõrgemalt kui selle mao oma. Aga mitte Eestis! 

Mao–lugu aga sellega veel ei lõppenud. 2009. aasta kevadel, kui Kanal2 otsustas ellu kutsuda tõsielusarja "Foobia", ilmus elu24.ee–s intervjuu ühe psühholoogiga, pealkirjaks küsimus: "Mis tekitab sinus kõige suuremat vastikustunnet?" Illustratsiooniks oli pandud kaks (!) pilti minust maoga, minu endaga polnud kogu lool mingit pistmist. Kommentaare (ehk siis vastuseid pealkirjas esitatud küsimusele) oli päris mitmel lehel. Igaühel neist oli vähemalt üks selline, kus keegi teatas, et kõige suuremat vastikust tekitab Kerttu Rakke ja/või tema soeng... 

http://www.elu24.ee/?id=119572

Lastesõber

2009. aasta mai lõpul helistas mulle Õhtulehe ajakirjanik, küsides, kuidas on mul kui stsenaristil plaanis lahendada olukord, kus korraga ootavad last kaks "Kodu keset linna" näitlejannat – Kleer Maibaum ja Alina Karmazina. Kuna Kleeri mängitud Heleni rasedus oli juba sisse kirjutatud ning tite pärast abielluminegi juba üles filmitud, puudutas teema rohkem Marina tegelaskuju. Olime Alinaga sellest juba rääkinud ja leidnud, et tegelaskuju kisub liiga keeruliseks: kui Marina–sugune naine, kel hetkel ühtki kindlat suhet pole, tõepoolest kellegagi ilma kaitsevahenditeta magaks ja see mees poleks Sten ega Miša, ei jätaks ta seda last ju alles! Sellepärast ütlesin ajakirjanikule, et ei tea veel täpselt, kuna uut hooaega hakkan kirjutama alles juulis. Ajakirjanik soovis siiski minult paar sõna – jutt ei olevatki niivõrd seriaalist "Kodu keset linna" kui sellest, et hetkel on titeootel tervelt viis näitlejannat. Igaühe tulevikutegemiste kohta tahetakse panna paari sõna. Ütlesin siis, et tõenäoliselt Marina last ei saa. Esiteks on tegelaskuju keeruline, teiseks on lapsi raske näidata ja kolmandaks pole ma ka mingi eriline lastesõber. See viimane oli loomulikult öeldud naljaga pooleks – ma ei kannata küll ninnu–nännutavaid titemammasid ja nende kasvatamatuid tatiseid jõnglasi, aga see ei tähenda, et oleksin põhimõtteline lastevihkaja. Mul on palju lastega sõbrannasid, ja ükski laps pole veel mind nähes hirmunult kappi pugenud. 

Ma pole küll kindel, aga tundub, et inimeste arvates oleks poliitiliselt korrektne, kui naisterahvas teataks, et ta jumaldab kõiki lapsi. Süüdimatus ja masohhism elu normiks? 

Lapseootel näitlejannadest sai ajakirjanik kaks lugu: 

http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=332745#1 
http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=332744 

Sellest said uudise ka Kroonika

http://kroonika.ee/index.php?id=24423 

ja uudisteportaal Delfi

http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=23807849 

Delfi ajakirjaniku poolt lisatud fakt, nagu oleksin ma oma lapse vastu huvi hakanud tundma alles siis, kui ta oli 15, on mitmes mõttes vigane. Esiteks hakkasime taas koos elama, kui mu poeg tuli pärast põhikooli lõpetamist Tallinna ja ta oli siis hoopis 16. Teiseks pole maailm vaid mustvalge, ning põhjuseid, miks mu poeg elas põhikooli ajal mu ema juures Võrus, on palju. Kuna need puudutavad ainult minu perekonda, pole need rahvale hambateritamiseks mõeldud. Jah, mu ema on lugupeetud õpetaja. Jah, ma olin juba 15aastaselt "raskestikasvatatav". – Tore, kui maailma paikapanemiseks sellest piisab! 

Minule piisab sellest, et elan praegu oma täisealise ja padukarske TTÜ tudengist pojaga mitmendat aastat koos ja meil on tõepoolest vahva.

"Lööge pihku!"

Üks mu hea sõber kirjutas Jan Beltráni nime all raamatu "La mala vida ehk neetud elu", mis ilmus 2009. aasta suvel. Soovitan lugeda, see on tõepoolest hea raamat! Loomulikult olin ma nõus raamatu kohta paar sõna ütlema, kirjutasin isegi sellest arvustuse: 

http://www.postimees.ee/?id=144436 

Kui Kroonika ajakirjanik rääkis raamatust kui geiromaanist – kaks peategelast kolmest on homod – ütlesin, et see pole geiromaan: sellist määratlust muu maailm ei tunnegi. Ja mis seal vahet, kellega magad? Kuni täiskasvanute mängudest jäävad välja lapsed ja loomad ning kõik toimub vastastikusel kokkuleppel, ei tohiks asi n.ö kolmandatele inimestele ette jääda. Seksuaalne orientatsioon ei mõjuta intelligentsust. Nojaa, ma ütlesin pisut karmimalt... Et kui oled värdjas, võid ka kodus pihku lüüa – see ei tee sind ei paremaks ega halvemaks. Aga mõte on ju sama? 

Selle väikse momendi, et geiromaani pole olemas, jättis Kroonika tähelepanuta: on ju kurb, kui ei saa kellelegi halvustavalt näpuga näidata! Muus osas tsiteeriti mind õigesti. 

http://kroonika.ee/index.php?id=27873 

Portaal elu24.ee pealkirjastas loo teisiti: 

http://www.elu24.ee/?id=146655 

Mõne nädala veetis pealkirjast innustatud teine lugu rubriigis "Mida arvad sina?" (Kahjuks oli see mu kodulehe tegemise ajaks maha võetud.) Nagu oleksin ma kodus oma arust vahva killu välja mõelnud ja sellega siis ajakirjandusse jooksnud... 

Kommentaare tuli päris kõvasti, mõni neist süüdistas mind lausa selles, et keelan puuetega inimestel seksi ära... Ma ei nimeta puuetega inimesi värdjateks. Eetikapuudega sõimajaid aga küll. Ja neid, kes mu sõnu kontekstivabalt tsiteerivad.

"Rahatuulutaja" ja Kroonika

Nagu eelpool mainitud, otsustasin Diana Klasi raamatu tutvustamisel Kroonikaga koostööd teha. Kuna Diana pole eriline mälestusesemete koguja ning ta on palju kolinud, oli raamatu kujundamisel Kroonika fotopangast palju abi. Kroonika peatoimetaja Sven Haljand pakkus, et fotode kasutamise eest võiks Kroonika olla esimene, kes saab raamatu ilmumisest loo teha. Leidsin, et siinkohal on võita mõlemal poolel. Kuigi Diana ei tahtnud sel ajal ühtki ajakirjanikku näha (kes raamatut lugenud, saab aru, miks) ning leidis, et ma võiksin raamatu kirjutaja ja kirjastajana ise ajakirjandusega suhelda, meelitasin ta siiski restorani Senso, kus kohtusime Kroonika ajakirjaniku Jaanus Hämarsooga. Peamiselt rääkisin mina. Kaks päeva hiljem käisime Postimehe kontserni stuudios pildistamas. Kui reedel, 21. augustil, lugu mulle ülelugemiseks saadeti (reedeti läheb ajakiri trükki ja see pole kaugeltki esimene kord, kui mulle n.ö viimasel hetkel lugu saadetakse – et jääks võimalikult vähe aega parandusi teha), olin leebelt öeldes šokeeritud. Uudisloo asemel oli tehtud järjekordne intervjuu Dianaga, mis ühelt poolt kordas 2008. aasta novembri intervjuud Kroonikas ning teiselt poolt jutustas ümber raamatu sisu ning seda kõike sellise nurga alt, nagu Diana Klas olekski saamatu ja elaks mugavalt oma isa rahakotil! Minu räägitu oli valdavalt välja jäetud. Õnneks sain enne trükkiminekut fakte lisada... Aga Diana nahas olla poleks ma tõesti tahtnud. Pealkiri pole üldse dianalik. Tõenäoliselt oleks ta, kui midagi sellist üldse öelnud oleks, põrutanud "Olin omadega perses!" või midagi muud taolist... 

http://kroonika.ee/index.php?id=29481 

Iroonilisel kombel võib öelda, et ma tegelikult ostsin selle loo. Et jah, kuulun nende sekka, kes maksavad ajakirjanikele, et neist kirjutataks. Nimelt ilmnes Sensos arvet makstes, et Hämarsool pole rahakotti kaasas... Odavalt saime: üks kohv ja üks vesi. 

Kaks nädalat hiljem avaldas Kroonika intervjuu Diana eksabikaasaga. Mees rääkis seal, et pole raamatut lugenud, aga et kõik selles raamatus olevat vale. (Kust ta teab, kui pole lugenud?) Ilmselgelt oli intervjuu ilmumise taga tema kuulsusejanu. Kõige muu hulgas mustas ta seal oma alaealist poega. Seaduse järgi on selline tegevus karistatav, aga kuna on tegemist Eesti Vabariigi seadusandlusega, siis – trahv sellise käitumise (ehk siis oma poja elu avaliku ärarikkumise) eest ei ole palju rohkem kui 2000 krooni... 

http://kroonika.ee/index.php?id=30447 

Millegipärast ei näe ma põhjust, miks peaksin tahtma Kroonikale edaspidi endast rääkida. Kahele pakkumisele (septembris ja novembris 2009) olen juba ära öelnud.

Tagumikuesitlus

3. septembril 2009 esitlesime Diana Klasiga Swissotelis oma raamatut "Rahatuulutaja". Viimastel aastatel olen mõistnud, et raamatuesitlus peab olema kutsutute jaoks. Tasuta vein, tasuta näksid ja tasuta raamat koos autogrammiga. Seda kõik meie külalised said. Lisaks esines keelpillikvartett, Diana ise laulis mitu laulu. Üritus oli pidulik, keegi ei lämisenud ega oksendanud nurka. Kutsutud oli üle saja inimese, kohal oli umbes 80. 

Elu24.ee sai sellest üritusest viis nupukest: 

http://www.elu24.ee/?id=159288 
http://www.elu24.ee/?id=159522 
http://www.elu24.ee/?id=159610 
http://www.elu24.ee/?id=159549 
http://www.elu24.ee/?id=160370

Kõiki neid kommenteeriti ka. Aga eriti rohkelt sai kommentaare järgmine lugu: 

http://pidu.elu24.ee/?id=159708 

Nimelt leidis üks kohale tulnud fotograafidest, et peaks ronima minu selja taha ning pildistama mu tagapoolt. Kõik, kes on olnud rasedad, teavad, et kitsastes teksades istumine ei ole väga mugav – kõhuke algab ju päris madalalt. Niisiis lubasin endale vabaduse avada autogrammide kirjutamise ajaks püksinööp. Loomulikult vajus püksiäär tänu sellele madalamale. Jah, tunnistan, et ma ei salli teksapükste all alukate kandmist ja vabandan, kui kellegi ilumeelt riivasin. Aga – ausõna, see polnud see pool minust, mida esitlesin! 

Mind ajas see nupuke lihtsalt naerma. Minu suhted Elu24.ee peatoimetaja Anu Saagimiga pole kunagi kuigi head olnud. Mina olen tema tegemistes näinud rohkem bravuuri kui vaimukust, tema jaoks pole mina samuti mingi austamist väärt arvamusliider. 

2005. aasta veebruaris ilmus Anu Saagimi toimetatud ajakirjas Just! esikaaneuudis "Kerttu Rakke suurendas rindu". See oli minu jaoks üllatus. Ja kaugeltki mitte meeldiv. Minuga polnud keegi sellel teemal enne loo ilmumist rääkinud. Võibolla aimati, et ma ei taha sellest rääkida (sest ma ei taha isiklikest asjadest rääkida), ent kui tean, millest jutt, keelaksin sel teemal kirjutamise? Pealegi oleks nimetatud sündmus olnud uudis aasta varem. 

Aastal 2006 oli mul suurepärane võimalus kuuluda reisiseltskonda, kes veetis nädala Ungari pealinnas Budapestis. Ka Anu Saagim oli samas seltskonnas. Puhkuse peasündmuseks oli Robbie Williamsi kontsert. Elasime Anu Saagimiga samas hotellis, käisime suurema seltskonnaga koos õhtusöökidel. Me ei suhelnud omavahel rohkem kui põgus teretus. Kui Anu Saagim hiljem Just!is Andres Peetsi sünnipäevapidu kajastas, olin mina külaliste nimekirjast ja fotodelt välja jäetud. See–eest oli samas ajakirja numbris pildiseeria sellest, kuidas ma tulen lennujaamast välja ning kellega ja kuidas taksot otsin. Kenad jutumullid inimestele suhu pandud ja väidetavalt olevat saanud pildiseeria autor paparazzo–töö eest tervelt 5000 krooni! Kõva sõna. Eriti see, et taksojuhiks peetu kandis seljakotti ja istus minu kõrvale tagaistmele... Mina ei läinud Kroonikale rääkima, kellega Anu Saagim Budapestis samas toas elas. Muidugi oleksin võinud ma teda pildistada jne, aga – sedasorti värk ei huvita mind. Mida see mulle annaks? Teadmise, et olen Anu Saagimile keeranud? Ja mida see teadmine annaks? 

Hiljem on Anu Saagim süüdistanud mind päris mitmes asjas. Nüüd siis jäi ette minu tagumik. Ma pole kunagi tema käitumismotiividest aru saanud, nüüd mõtlesin natuke tõsisemalt ja taipasin: tõenäoliselt tahaks Anu Saagim minuga magada. Aga kuna ma ei maga endast vanemate naistega, siis jääb tal üle püüda lapsikult mulle "ära teha", nii–öelda "patsist sikutada". 

Mis seal ikka – mu peaaegu 39aastast tagumikku peeti pildistamise vääriliseks, mu kasvavat kõhtu ei märganud keegi! Ajakirjandus my ass...

"Parim enne" möödas

Kuna Kroonika tegi uudisloo asemel äbara intervjuu, otsustasin ka omapoolsest kokkuleppest taganeda ja jätta Kroonika ilma õigusest olla uudise esmaavaldaja. Esmaspäeval, 24. augustil, päev enne Kroonika ilmumist saatsin laiali pressiteate, et selline–ja–selline raamat on ilmumas. Ajakiri Naised tahtis minuga intervjuud. Olin nõus – Diana ju nagunii ajakirjanikega suhelda ei tahtnud, aga reklaami oli ju vaja. 

Raamatu pealkirjast "Rahatuulutaja" oli inspireeritud ka intervjuu teema – raha. 

Kui kellelegi veel arusaamatuks on jäänud – Eestis ei maksta intervjuude eest, nagu mujal maailmas seda tehakse. Isegi Playboy ei maksa! Mulle on tehtud kaks korda ettepanek seal poseerida, selle eest lubatud maksimaalselt paari tuhande krooni eest erinevate firmade kinkekaarte... Tänan – ei! Ma ei taha tasuta Eesti rahvale tissi näidata ja pärast kommentaare lugeda, et kui jube/nõme/mõttetu jne ma olen. Sellepärast ongi Eesti Playboy fotod üsna softid ning tihtipeale figureerivad esikaantel vähetuntud kaunitarid. 

See rahajutt oli siin selleks, et edasine oleks arusaadavam – nimelt on tehnilises plaanis kõik tüüpiline intervjuu andmise käik Eesti ajakirjandusele. 

Läksin kokkulepitud ajaks toimetusse. Jõime kohvi ja vestlesime ajakirjanik Kadi Lehtmetsaga väga mõnusalt. Tegin endale meigi ja kõndisin koos fotograafiga mööda linna, et saaks võimalikult häid pilte. Paar päeva hiljem sain Kadi Lehtmetsa poolt kirja pandud intervjuu ja fotod. Tegin intervjuusse mõned parandused, tema viis need sisse ja mina olin lõpptulemusega nõus. Fotodega olin kohe päris rahul: Daisy Lappard on hea fotograaf. 

Intervjuu andmine tähendab vähemalt ühe tööpäeva kadu. Intervjuu andmisele ja toimetamisele kulunud otsesele ajale lisandub aeg, mil sellele intervjuule mõtled. Mina tavaliselt mõtlen. Ja töötegemine on sel ajal vägagi raskendatud. 

Kui ajakiri Naised ilmus, ma enam nii rahul ei olnud. 

Netis ilmunud artikkel oli selline: 

http://naistemaailm.ee/?id=30292 

Aga ajakirja kaanel ilutses pealkiri: "Kerttu Rakke müüks ennast, kui keegi ostaks". 


Pealkiri oli võetud kontekstist välja, artiklit lugenu saab aru, et pidasin neid sõnu öeldes silmas, et minu jaoks pole oluline olla kindlasti iseseisev, vaid see, et Eestis ei maksa ükski kirjastus ega produtsent kirjutavale naisele nii hästi, kui võiks. Fotod, mis ajakirjas ilmusid, polnud päris need, mis mulle ülevaatamiseks saadeti. Lisaks oli teksti ilmunud paar "täiendust". Näiteks "Eesti oma Sofi Oksaneniks tituleeritud naiskirjanik (kel peale väeka kõnemaneeri ju ka Sofiga sarnased rastapatsid) möönab…" – Mida juttu?! – Ma pole veel kunagi kuulnud, et keegi mind Eesti Sofi Oksaneniks tituleeriks! Ja miks peaks?! Üks teeb tõsiseid asju, teine meelelahutust, üks on gooti, teine rasta… Vähemalt seda vahet peaks ajakirjanik tegema. 

Muudatuste taga oli ajakirja Naised peatoimetaja Inga Raitar. Mulle meenus, et kaks aastat varem, kui ilmus mu raamat "Küpsiseparadiis", oli samuti probleem samas väljaandes ilmunud intervjuu pealkirjaga. Muidu suht kobe lugu kandis ajakirja kaanel pealkirja "Kerttu Rakke: Olin omadega sodi ja augus!" Meenus, et Inga Raitar oli toonud vabanduseks, et saast müüb. Meenus ka paar juhtumit mu tuttavatega, kes ka polnud rahul pr Raitari "viimase võidmisega" ehk siis intervjuu toimetamisega pärast "objekti" heakskiitu. 

Olin tõeliselt pahane. Helistasin Inga Raitarile ja küsisin, milles asi – miks jätab ajakirja kaanel olev sõnum mulje minust kui prostituudist, kel hakkab "parim enne" mööda saama? Nagu ma otsiksin meest? Aga ma pole seda ju kunagi teinud! 

Ka nüüd leidis Inga Raitar, et mõnitav kaanepealkiri müüb. Nii et järelikult minu isik ja raamatu kirjutamine–kirjastamine pole midagi väärt? Mis mõte siis oli minuga üldse intervjuud teha, kui ma n.ö "ei müü"? 

Rääkisime ajakirjandusest, eetikast ja muust. Mina ei suutnud talle selgeks teha, mis mind häirib. Tema ei suutnud mulle selgeks teha, miks on mind – kes ma olen tulnud tema töötajatele vastu, intervjuu andnud ja selle äragi toimetanud – kujutatud kui mingit rämpsu. Ma kirjutasin raamatu, mitte ei sittunud kusagil tänavanurgal püksi! Äkki kübeke austust kuluks ära? 

Mul on kahju, et meie vestlus lõppes temapoolse toru hargile viskamisega. 

Tunnistan, et ainus ajakirjanduslik jama, mis mind minu rõõmsas ja roosas raseduses endast välja on suutnud ajada, ongi seesama ajakirja Naised artikkel. Suheldes väljaandega, kes ei afišeeri end kui sopalehte, ei oska ju n.ö noa selgalöömist oodata! Mõne päevaga rahunesin ja leidsin, et kui Anu Saagimi trikke võib kohati naljakatekski pidada, on Inga Raitari puhul tegemist lihtsalt maitseküsimusega. Ilmselgelt on tema välimus ja inimestesse suhtumine taotluslikud. Et müüks.

Orkut kui uudisteallikas

Alguses mõtlesin, et ei pane seda lugu üldse siia. Aga siis leidsin, et stiilinäitena Eesti ajakirjandusest on see kohe eriti sobiv. 

http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=345775&q=kerttu+rakke#1 

Mis siin siis on? – Mitte midagi. Jälgige fotot – tõenäoliselt on see võimalikest kõige jubedam. Ja näidake mulle inimene, kes kummardudes, A–lõikeline pluus seljas, näeb välja kõhn? Ma ei hakka siinkohal kõiki fakte ümber seletama, võin vaid öelda, et enamik fakte selles loos ei vasta tõele – alates sellest, et mul pole iialgi olnud piitspeeneid jalgu. Kui nädal varem, raamatu Tallinna–esitlusel, nähti glamuuri ja mu tagumikku, siis nüüd äkki olin kahvatu ja sõnakehv? Sorri, Tartu, et ei viitsinud end uhkelt meikida! Üritus, oma olemuselt pigem Diana kontsert kui raamatuesitlus, oligi mõeldud rohkem Diana Tartu–tuttavate jaoks, kes Tallinna esitlusele tulla ei saanud. Me jagasime üritusel üle 30 raamatu. Paarisuhtes inimesed ei vaja kahepeale rohkem kui ühte raamatut, aga paare oli päris palju. Niisiis – publikut oli rohkem kui 10 inimest. Mu tulevase lapse isa ei olnud sellel üritusel. Ta külastas mind kahe esitluse vahelisel nädalavahetusel. Aga seda ajakirjanikud ju ei tea. Mõnusam on mind paari panna inimestega, kellega mõnel üritusel koos olen olnud. Näiteks need lood siin: 

http://kroonika.ee/index.php?id=3987 
http://kroonika.ee/index.php?id=6439 

Esimeses loos on mind paari pandud mu kunagise boyfriendiga, kellega viimastel aastatel oleme tõesti lihtsalt sõbrad. Erutuse periood, kui nii võib öelda, on möödas. Teises loos olen koos kunagise kolleegi ja hea tuttavaga. 

Üks lihtne küsimus ajakirjanikele: kas ma tõepoolest näen nii loll välja, et ronin üritusele, kus tean olevat ajakirjanikke ja fotograafe, inimesega, kellega suhtlemist tahan varjata?

PS. Loodetavasti ei tundu siintoodu liigse halamisena. Lihtsalt kasutasin juhust, et nüüd, kus mul on oma kodulehekülg, saan nii–öelda suu puhtaks rääkida. Ma ei ole siin valetanud ega liialdanud. Mõnedel juhtudel on tunnistuseks kirjavahetus ajakirjanikega. Kui kellelgi on küsimusi, võib küsida! Luban, et vastan.