Uus aasta. Uus algus.
Uus aasta. Uus algus. Uus blogi on järelikult täiesti normaalne nähtus. Mu senised blogimised on seni üsna vaikselt toimunud, eelkõige sellepärast, et „head tüdrukud peavad päevikut, halvad tüdrukud väldivad asitõendeid“. Ainuke avalikkusele kättesaadav blogi on juba kümme aastat vana, peetud mu kassi Printer Bobi nimel: http://printerbob.blogspot.com.ee/2005_03_01_archive.html
Nüüd, jaanuari algul, mõtlesin ütlusele „täna on minu ülejäänud elu esimene päev“. Seda kasutatakse tavaliselt siis, kui mingi asi on möödas, kui on põhjust pea püsti ajada, möödanik selja taha jätta ja rõõmsalt ettepoole vaadata.
Mäletan, et mina mõtlesin niimoodi siis, kui mu vanem laps gümnaasiumi lõpetas. Vedelesin tuttavate basseinis, vaatasin heledat jaanikuist öötaevast ja naeratasin õnnest. Et nüüd on laps suur, peab õppima ise enda eest vastutama ja hakkama saama ning mina võin rahulikult laisa inimese rokkivat maailmaränduri elu nautida. Aga, nagu öeldakse – inimene plaanib, Jumal naerab. Järgmisel päeval lendasin sõbranna ärgitusel Pariisi (olin sest paigast teadlikult eemale hoidnud, sest Pariis, lamuur, Eiffeli torn ja kõik teised klišeed pigem peletasid kui kutsusid) ja mõni päev hiljem tutvusin oma teise lapse isaga. St meie esimesest kohtumisest lapse sünnini läks veel poolteist aastat, aga mingis mõttes muutis see kohtumine mu kohemaid paiksemaks ja peaaegu et monogaamseks. Hiljem muidugi suutsin end titemammandusega päris „auku“ tõmmata, kust ronisin välja eelkõige tänu sellele, et laps kasvas suureks, rääkimast keelduvast jonnijuurikast sirgus jutukas loominguline preili.
Raamatus „Küpsiseparadiis 2“ mõtlevad kõik tegelased vähemalt korra uue alguse peale. Kes saab lapse, kes otsustab korralikuks hakata, kes väljub pikaajalisest letargiast, kes otsib abi esoteerikast. Neist lugudest, kuhu oma tegelased istutanud olen, kumab ilmselt läbi mu isiklik kadedus ja pettumus, sest idealistlikud ideed selles raamatus vilja ei kanna.
Aga võib-olla olen ma praegu iseenda vastu liiga karm? Ma ju ei õpeta oma raamatuis kedagi, ma vaid näitan oma lugudes inimeste soovmõtlemist ja veidrat käitumist, võtan tõestisündinud seiku ja paigutan need oma tegelaste sekka, „kududes“ juurde liine, mis kogu jutu loogiliseks teeksid. Järelikult ei saa ma ju ka vastutust võtta selle eest, et loll enesepettus saab karistatud.
Aga ikkagi – uus algus. Millegipärast alustatakse ikka mingil esimesel kuupäeval. Ka siis, kui ma mõni aeg tagasi otsustasin alkoga lõpparve teha, ootasin ikka kaks päeva, kuni kalendris kuu vahetatud, ja alustasin siis. Erinevalt kunagisest vabaduseihast on see otsus kestnud. Ehk siis – mõnikord tasub ära.
Siinkohal katke raamatust „Küpsiseparadiis 2“ – Annika sõbrannal Maial tekib idee enda ja Annika elu muuta, hakates pidama videoblogi. (Ma ise nii kõrgele ei hüppa, jään omade liistude, ehk siis oma kodulehe ja kirjutamise juurde.)
„Usu mind, sellest tuleb üks kõva blogi! Me räägime asjadest, nagu need on. Et kui oled päev otsa tööl, siis mida süüa, et oleks nii kiire kui tervislik. Mille pealt kokku hoida. Ja üldse. Ja nii edasi.“ Maia oli päris hasardis.
„Aga mida sina tegema hakkad?“ küsis Annika.
„Mina assisteerin sind! Aitan, näitan, küsin midagi – vestluse vormis võikski see olla, eks?“
Annika peas hakkasid kihutama erinevad mõtted. Kui tõesti teha selline videoblogi, missugust siiani veel pole? Ajada täiesti oma rida. Kõik blogid on ju kuidagi kallutatud – vege- ja paleotoidud, lihtsalt armastus kokanduse vastu – aga nende oma oleks täiesti tavalistele naistele. Tavalisuses peitukski nende erilisus! Nii võis tõesti loota ka reklaamirahadele…
„Sellega oleks muidugi palju tööd,“ märkis Annika.
„Teeme kõigepealt paar esimest osa valmis, aga netti veel ei riputa. Nende pealt siis vaatame edasi, kas üldse on mõtet.“
Võimalus teha midagi ilma otsese kohustuseta pani mõlemal fantaasia lendama. Annika kõndis, fotorežiimil telefon peos, köögis ringi, ja otsis sobivaimaid rakursse, kust filmida. Maia tuli appi ja pakkus, et filmimise ajaks võiks köögi ümber tõsta. Osa köögimööblist oli liigutatav. See mõte meeldis Annikale. Nii ei oskaks esimese hooga teda blogimises kahtlustada isegi need, kes tema juures kodus käinud on.
„Teeme endast pilti siin köögis,“ pakkus Maia. „Siis on ajalooline hetk jäädvustatud!“
„Me oleme liiga purjus,“ ei olnud Annika algul nõus, aga siis poseeris koos Maiaga nii enda kui Maia telefonidele.
Kui kolmas veinipudel tühjaks sai, otsustasid Annika ja Maia õhtu lõpetada. Neil oli isegi natuke kahju seda teha. Nii väga oleksid nad tahtnud veel lobiseda, maalida teineteisele pilte tulevikust, kujutleda, millest ja kuidas nad oma blogis räägivad. Aga Annika tundis, et on juba päris täis. Tal oli küll oma tagavara, valge karbivein külmkapis, kust ta mõnikord õhtuti kruusikese võttis, ja mõned kallimad pudelid elutoas baarikapis, aga ta ütles Maiale, et vein on otsas.
Järgmises postituses juba uus mõte ja uus katke uuest raamatust. Püsitagu lainel! J