Kalevipoeg

(jutukogumik, 2000)

Sisaldab järgmisi lugusid:

Kalevipoeg
Muinasjutuline Morsk
Kevadväsimus
Kivised unenäod

Aastal 1996 kolisin elama Tallinna. Kuna aga mu perekond ja elukaaslane elasid endiselt Lõuna–Eestis, sõitsin peaaegu igal nädalavahetusel Tallinnast minema. See tähendas kokku umbes 6–7 tundi bussisõitu nädalas. Et seda aega huvitavamaks teha, jutustasin endale mõttes lugusid. Fantaseerisin, aga üsna realistlikult – ulmekirjandusest pean lugu vaid lugejana. Olin juba mõned aastad varem mõelnud, et eestlaste eepos "Kalevipoeg" tuleks naljapärast ümber kirjutada. Ei olnud ju see tegelane mingi suur ega austust väärt kangelane – kakles, magas, müras Saarepiigadega... Pealegi teadsin eesti filoloogina, et eestlaste eepos nägi trükivalgust eelkõige sellepärast, et pidime end rahvusena tõestama, mingit reaalset lugu, nagu näiteks lätlaste "Karutapja", meil ei olnud. Nii on eestlaste eepos "Kalevipoeg" Lauluisaks tituleeritud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poolt kokku pandud Virumaalt korjatud Kalevipoja–lugudest, rahvalauludest, soomlaste "Kalevala" tõlgetest ning Kreutzwaldi oma fantaasiast. Ei midagi püha, millest suure kaarega ringi käia või mida mitte puutuda! Virumaalane Kreutzwald oli eepose kirjutanud, kui elas minu sünnilinnas Võrus. See tundus lausa vihjena, et võrukana Tallinnas elades võiksin "Kalevipoja" kallale minna.

Niisiis otsustasin 1999. aasta jaanuaris, et kirjutan loo ümber. Avaldamisele eriti ei mõelnudki, asi pakkus lihtsalt huvi.

Otsustasin, et toon tegevuse tänapäeva ning suure mehemüraka asemele panen peategelaseks noore, sarnaste (loe: puudulike) ambitsioonidega naise. Nimeks valisin talle Ädu – minu arust väga armas vanaaegne Eesti nimi. Vaenlaseks, mida hävitada, sai alkohol. Isa asemel otsiti Soomest ema ning selle leidmata jäämisel ei toodud mõõka, vaid auto, mille nimeks sai Seksmobiil. Needus tuli armukadedalt automüüja tütrelt. Põrgu asemel käidi Saaremaal (mõnel juhul on tõepoolest Virumaa rahvalauludes vihjatud Saaremaale kui põrgule). Jne, jne. Lugu lõppeb lubadusega saada haiglast välja ja teha üks korralik kräu (eepos lõppeb teadupärast lubadusega, et Kalev jõuab kord koju oma rahva põlve uueks looma).

Kindlasti on minu lugu lõbusam lugeda neil, kes nn päris–"Kalevipoja" teemaga kursis on. Näiteks Raudoja Nõianeitsi lugu, millest minu variandis sai kiimase "härra Raudoja" stseen...

Oma tööks lugesin läbi "Kalevipoja" 1975. aastal ilmunud versiooni, lehitsesin ka kuuekümnendatel ilmunud kommentaaridega varianti. Avastasin, et Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on väga kosutav ja lõbus lugemine ning et eesti regivärsis on sees sama ürgne rütm, millel põhineb muuhulgas tänapäeva hip–hop muusika. Minu "Kalevipoeg" nägi trükivalgust eelkõige tänu Peeter Sauterile, eesti kirjanikule, keda tundsin juba aastast 1991. Nii tema kui minu lood olid ilmunud 1992. aastal kogumikus "Ükskord ka väikesed". Peetriga töötasime 1999. aastal koos reklaamiagentuuris DDB Eesti. Ta oli veendunud, et ma oskan kirjutada ja peaksin end avaldama. Nii otsustasin pakkuda kevadel 1999 oma lugu Loomingule. Tollane peatoimetaja Udo Uibo lükkas loo tagasi, põhjendades, et ma ei oskavat pikemat lugu kirjutada, lühikesed aga olevat head. Otsustasin, et ei paku enam iial Loomingule ühtki oma lugu. Pole seda tõepoolest rohkem teinudki. Viisin loo Vikerkaarde, kus selle katkendeid minu üllatuseks juba juulinumbris avaldati. Mitte sellepärast, et lugu oleks olnud nii hea: nimelt oli tollane juulinumber pühendatud nüüdismüüdile. Kõrvuti minu looga olid katkendid Kaur Kenderi "Yuppiejumalast".

Avaldamisest edev maitse suus, otsustasin kirjutamisega põhjalikumalt tegelema hakata. Seda enam, et minu eraelus olid toimunud suured muutused: 1999. aasta lõpuks olin läinud lahku oma kauaaegsest elukaaslasest Navitrollast (minu õnneks suhtleme me sõpradena siiani). Looming on hea viis endast kurbust välja saada! Nii avastasin 2000. aasta algul, et mul on üsna mitu lugu, millest võiks raamatu kokku panna. Ma ei tahtnud hakata kulutama kirjastuste uksi ja end kui prostituuti pakkumas käia. Seepärast registreerisin end FIE–na (füüsilisest isikust ettevõtja) ning otsustasin ise oma raamatu välja anda. Võtsin oma tööandjalt laenu (tollal ei olnud veel laenubuum käima läinud). 10 000 krooni eest ostsin oma elu esimese isikliku televiisori, oma elu esimese isikliku tolmuimeja ning andsin välja oma elu esimese raamatu... Kõlab kui muinasjutt! Raamatu tiraaž oli 500 ning see ilmus tänu Tallinna Raamatutrükikoja vastutulelikkusele – minult nõuti ettemaksuna vaid materjali hinda. Jutukogumik "Kalevipoeg" ilmus märtsis 2000 ning on elav näide sellest, kuidas esimene vasikas läheb aia taha: kaanekujundus (mu enda tehtud!) on ääretult jube ning font liiga pisike.

Ma ei tahtnud, et minu lood saaksid tuntuks kui Navitrolla eksnaise lood. Kerttu Rakke nime all kirjutamist polnud ma kaugeltki afišeerinud – paljud lähemad sõbradki ei teadnud seda. Pealegi tahtsin teada, mida arvavad inimesed minu lugudest tegelikult. Nii ütlesin raamatu esitlusel, et autoreid on mitu ja et mina olen vaid kirajastaja.