Kolmas printsess

(2001)

Mais 2001 võttis minuga ühendust Jelena Rootamm kirjastusest Vastus. See on kirjastus, mis peamiselt tegeleb ametialaste käsiraamatute väljaandmisega. Paar aastat varem oli neil tekkinud idee hakata välja andma Eesti algupärase meelelahutuse sarja, võttes eeskujuks maailmakirjanduses levima hakanud meelelahutuslikke formaate. Oma ettepanekuga pöörduti kõigepealt Eesti Kirjanike Liidu poole. Reageering oli täpselt kahesugune: ühelt poolt solvumine – "kuidas võib pakkuda nii kõrgetele kodanikele, nagu kirjanikud, midagi nii labast, nagu seda on meelelahutus?" – teiselt poolt üleolev "mis see siis ära ei ole?" Avaldamiseks pakutud "teosed" aga olid sisaldanud põhjendamatut vägivalda ja liigseid ning jaburaid seksistseene. Pärast mõneminutilist vestlust olin ma Vastuse ettepanekuga nõus. Mulle anti ette kolm punkti, millest pidin kinni pidama: pikkus, seotus kindla ametiga, õnnelik lõpp. Pikkusega ma hakkama ei saanud. Tol ajal ei osanud ma veel nn "null-teksti" kirjutada... Ametiks, mida kirjeldada, valisin sekretäri ameti. Olin seda ise olnud sunnitud pidama, kui DDB kaunitarist sekretär Sille Tšižikova modellitöö tõttu töölt eemal oli. Minu arust on sekretär-asjaajaja töö üks ütlemata tüütu ja nukker töö: terve päev muudkui sahmid ringi, võtad telefoni vastu, teed kohvi, saadad kirju laiali jne, aga õhtuks pole suurt midagi ette näidata. Peaaegu sama lõputu kui koristaja töö! 

Loo pealkirjaks sai "Kolmas printsess". See räägib tütarlapsest nimega Marilyn, kes tahab missiks saada, aga ei saa. Ta valitakse küll publiku lemmikuks (nn "kolmandaks printsessiks"), ent see tiitel ei ava uksi kuulsate ja rikaste maailma. Pärast ebaedu jätab tema kutt ta maha, samuti kaotab ta töö oma kuti sõbra firmas. Nagu korralikule muinasjutule kohane, ilmub keset suurt masendust välja prints "konnakostüümis" – edukas noor ärimees Jan, kes mängib Marilyni ees rõõmsat luuserit. Salamisi organiseerib mees Marilynile töö ning paneb ta oma väärtushinnanguid muutma. Just siis, kui Marilyn arvab, et suhe Janiga on lõppenud, näitab mees talle oma tõelist palet (prints valgel hobusel ehk armastav mees punasel bemaril) ning kõik on õnnelikud. 

"Kolmas printsess" ilmus septembris 2001. 

Tänu Vastuse koostööle portaaliga www.sekretar.ee oli "Kolmas printsess" esimene mu raamatutest, mille tiraaž ületas 3000 eksemplari arvu. Arvustused ei olnud nii lahked kui lugejad. Fagira D. Morti kirjutas Eesti Päevalehes: "Kui teil ka midagi targemat teha pole, ärge lugege seda raamatut!" Kultuurne ajaleht Sirp avaldas kaks arvustust, ja mõlemas oli peategelase nimi valesti kirjutatud... 

Minuteada on sama meelelahutusliku projektiga kaasa löönud ka Juhan Paju ja Kati Murutar. Viimane kirjutas mu "Kolmandast printsessist" arvustuse Pärnu Postimehes, kus mind ajas hullult naerma lause "ilmselgelt on tegemist autobiograafilise romaaniga". Ma pole kunagi osa võtnud ühesti missirallist, sest võistlustel ja edetabelites osalemine on minu arust üks stressitekitavamaid asju üleüldse, pealegi pole ma iial arvanud, et oleksin missiks sobivalt kena ja proportsionaalne.