Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud

(2007)

Kui 2006. aasta kevadel otsustati "Kodu keset linna" ära lõpetada, oli mul äkki tohutult tööpakkumisi. Mõtlesin, et ei suuda neid iialgi valmis teha. Siis aga langesid kõik need riburada pidi ära. Septembris tõi TV3 ekraanile uue seriaali "Helena". See oli tehtud täpselt rahvusvahelise seebiformaadi järgi. Reklaamikampaania oli vägev, kõik ennustasid uuele seriaalile suurt tulevikku. Mina istusin kodus ja depresseerisin. Tunnistan ausalt: jõin tol perioodil ikka päris kõvasti! Kui "Helena" paari kuu pärast eetrist kehva reitingu pärast maha võeti, ei tundnud ma kahjurõõmu. Ei saa ju arvata endast hästi vaid sellepärast, et sinust järgmine asja kehvemini tegi? 

Jaanuaris 2007 otsustasin n.ö jalad tagumikust välja ajada ja tööle hakata. Oma osa oli siin kunagi Eestis pätina tuntust kogunud, praegu Hispaanias kinnisvaraäris tegutseval Toomas Mändmetsal. Meie huumorisoon oli sarnaselt must. Ta oli nõus mind toetama, kuni kirjutan raamatut. 

Mul oli kogunenud päris palju kilde ja lugusid, mida ma polnud saanud seriaalis kasutada – juba sellepärast, et "Kodu keset linna" publiku seas oli palju lapsi. Raamatusse sain aga panna Eesti elu nii, nagu see on: armukesed, laenuorjus, töötus ja tööotsad välismaal, depressioon, alkoholi-, ravimi- ja narkosõltuvus, jne, jne; ning üle selle kõige püüd näidata oma elu ilusama ja paremana kui see tegelikult on. 

Raamat räägib neljast naisest, kes on sattunud naabriteks. Endisest suvilarajoonist elurajooniks muutunud tupiktänaval metsaserval elavad 30aastane pereema Annika, 28aastane kohvikujuhataja Tia, 56aastane lesk Karin ja 16aastane joodikust ema tütar Carolyn. Raamatu alapealkiri "kaksteist kuud" ei ole inspireeritud kunagisest raamatust "Seitse päeva", kuigi ülesehituslikku sarnasust on – iga tegelane saab "sõna" kolm korda raamatu jooksul, st iga tegelase elu on lähemalt kirjeldatud kolm korda kuuajalise pikkusega. Tegelikult innustas mind minu haige huumorisoon: öelge ingliskeelsele inimesele eesti keeles: kaksteist kuud! Tema kuuleb hoopis midagi huvitavamat... 

Lühidalt raamatu tegelastest. 

Karin on viimased 20 aastat oma elust elanud võimuka mehe armastava vabaabielunaisena ning hoolitseva koduperenaisena Kesk-Eesti väikelinnas. Pärast mehe surma viskavad mehe lapsed ta majast välja ning Karin kolib oma Brüsselis elaval tütre Marika-Maria majakesse Tallinna äärelinnas. Kohanemine võõras kohas ilma meheta võtab tagasihoidlikul naisel aega, seda enam, et uutest naabritest pole Karinil põhjust kaugeltki hästi arvata. Pisut värskendust toob tema ellu suveks naabermajja kolinud Peeter, kes aga lõpuks osutub elumehest Nipernaadiks. 

Annika töötab raamatupidajana raamatupidamisfirmas, püüab oma perele igal võimalikul viisil raha teenida, kasvatab kahte last ning vihkab oma napsulembest ja vägivaldset meest. Ajutist lohutust pakub talle armusuhe naaberfirma juristiga, kes küll pole oma abieluga rahul, ent kes ei kavatsegi oma naisest lahutada. Loo lõpul leiab Annika, et pereväärtused on kõrgemad kui tema isiklik heaolu. 

Cärolyn püüab varjata oma ema elukombeid ning koolis hästi edasi jõuda. Paraku pettub ta oma armastatus ning pinginaabris ning jätab enne põhikooli lõppu kooli pooleli. Tekivad uued sõbrad, lohutust pakuvad narkootikumid ja alkohol. Tema ema enesetapp ning sõbralikena tundunud naabrite-sugulaste tegelikud käitumismotiivid muudavad tüdrukut tundmatuseni. 

Tia on elanud kirevat elu, armastuses ja inimestes kõvasti pettunud. Ta võitleb depressiooniga narkootikumide ja alkoholi abil ning peab õigeks seksiks vaid grupiseksi. Rokkimine nn rikaste ja ilusate maailmas on lõbus, kuid kurnav. Ajutist leevendust toonud antidepressandid asenduvad peagi juba tuttavate meelemürkidega. Raamatu lõpul ütleb Tia, avastanud Karini tütre Maria tõelise olemuse ning kuulnud pealt Annika telefonivestlust tema vangis istuva abikaasaga, välja raamatu mõtte: oluline on see, mida sa näitad, mitte see, mis tegelikult on.