Let's Go

(jutustus, ajakiri Vikerkaar 11/1989)

Selle loo kirjutasin 17aastaselt, ning edevale inimesele kohaselt tahtsin seda muidugi kohe ka avaldatuna näha. Tollal polnud internetti ega erinevaid kirjandusportaale, ainuke võimalus end näidata oli ajakirjas Vikerkaar, mis oli suunatud just nooremale lugejaskonnale. Laenasin kirjutusmasinate laenutusest mehaanilise kirjutusmasina, toksisin märtsis 1988 loo paberitele ning saatsin Vikerkaarde.

Väikelinnas õpetaja lapsena elades teadsin, et lugu saaks teenimatu tähelepanu osaliseks: see polnud korraliku ja siivsa nõukogude tütarlapse lugu (sellest ka pealkiri). Seal oli ka palju naturalistlikku fantaasiat. Aimasin, et fantaasiana ei võtaks seda keegi: "17aastasel tüdrukul ju ometi ei saa fantaasiat olla? Nagunii kirjutas oma elust!" Nii oli mul tarvis pseudonüümi. Just selle loo tarvis mõtlesingi välja nime Kerttu Rakke. "Kerttu" on lihtsalt armas nimi (eriti kui ma ise seda oma põriseva "r"–iga ütlen) ja Rakke läks sellega kuidagi rütmi. Tol ajal ei teadnud ma Rakke alevikust mitte midagi. Aastal 2002 käisin sealses raamatukogus lugejatega kohtumas, ja see oli üks meeldejäävamaid kohtumisi minu elus: kohal oli pisut üle paarikümne inimese vanuses 13–73, akna taga müristas äike ning me rääkisime kõigest, mis pähe tuli – isegi Eesti rahva iibest!

Lugu "Let’s go!" ilmus Vikerkaares poolteist aastat hiljem ja suurte kärbetega. Kaks tegelast oli kokku pandud üheks, fataalne lõpp oli ära jäetud. Ma ei protestinud, kuna olin õnnelik, et mind üldse avaldada sooviti, et ma ei pidanud jääma nn "sahtlissekirjutajate" sekka. Loo Vikerkaares avaldatud variant ilmus uuesti aastal 2001 kogumikus "Mitu juttu". Kahjuks ei ole originaalvarianti enam alles.