Mitu juttu

(jutukogumik, 2001)

Sisaldab järgmisi lugusid:

Let's go!
Kalevipoeg
Seitse päeva
Kivised unenäod
Merekool
Nagu iga teinegi

Pärast "Seitsme päeva" ilmumist läks enda isiku ja kertturakkenduse lahus hoidmine keerulisemaks. Jaanuaris 2001 ilmus Eesti Ekspressis Marko Mägi intervjuu minuga, pealkiri: "Mina olengi Kerttu Rakke". Fotoks valisin ühe "haltuurafoto" – nimelt olin pool aastat varem poseerinud tuttavale fotograafile Viktor Koškinile ühe kaubanduskeskuse kataloogi tarvis (tal oli vaja blondi ja brünetti modelli ning blond oli viimasel hetkel alt hüpanud). Edev, nagu ma olen... Aga miks peakski avaldama endast koledaid pilte?

Pärast seda hakkasid minu vastu huvi tundma erinevad väljaanded ning paljud mu tuttavad tunnistasid, et poleks iial seda arvata osanud. Karl Martin Sinijärv, keda tundsin juba aastast 1993 (muuhulgas töötasime koos ajalehes Liivimaa Kroonika aastal 1995), oli Loomingus minu raamatut "Seitse päeva" arvustades kirjutanud: "Kui see tõepoolest on naesterahva kirjutatud, siis seda naesterahvast tahaks kohe oma ihusilmaga näha!" Kuigi tegemist ei olnud kõrge kirjanduse ega ka haarava meelelahutusega ning ajakirjanduse lemmiklaps pole ma iial onud, aktsepteerisid ka mu sugulased minu "kapist välja tulekut". Vaid mu ema oli minu isiku avalikustamise vastu.

Jutukogumiku "Mitu juttu" ilmumises on "süüdi" Kaur Kender. Tutvusin temaga 2001. aasta veebruaris Balti raamatumessil Reval Olümpia hotellis, kuhu me mõlemad olime kutsutud esinema. Teadsime teineteist juba varem, lisaks oli otsustanud nn valvefeminist Barbi Pilvre minust n.ö nais–Kenderi teha: just tema nimetas mind "kultuskirjanikuks". Kahjuks on selliste tiitlite tõttu hiljem raske oma tõsiseltvõetavust tõestada. Kaur tegi mulle pärast esinemist mõned õlled välja ja ütles, et ma olen valel teel:

"Sa võtad igal pool sõna, sinu artikleid avaldatakse ajakirjanduses, aga su raamatuid pole kusagil müügil!"

Mina leidsin, et see on ju tore – kui mu raamatud on välja müüdud, siis järelikult need inimestele meeldivad!

Kaur aga oli reklaamivõimalustest palju paremini aru saanud ning tal puudusid tobedad kompleksid ning vastik depressioon, millega mina pidevalt kokku puutusin. Tal oli võimalus asju laiemalt ja ebaisikulisemalt näha. Tõenäoliselt on ta lihtsalt minust targem!

Igal juhul otsustasin pärast vestlust temaga anda uuesti välja mõned oma lood. Et asi huvitavam oleks, lisasin viimasel ajal ilmunutele oma esimese loo "Let's go!" Uue loona lisasin jutu "Nagu iga teinegi", mis sai tegelikult kirjutatud ajakirjale Eesti Naine suvelugemiseks. Eesti Naise toimetajad pidasid lugu liiga räigeks. See–eest on see olnud ainus lugu, mida on tõlgitud nii soome kui prantsuse keelde.

Raamatu kaanekujundus on ülilihtne: suurte plokktähtedega on kirjutatud mu nimi, väiksemalt raamatu pealkiri. See aga tekitas minus peavalu, ma pole iial olnud heade pealkirjade väljamõtleja. Ei "Kalevipoeg" ega "Seitse päeva" ole kuigi originaalsed... Ka copywriterina olin tähele pannud, et lühikesed ja löövad killud ei tulnud mul just kõige paremini välja. Läksin lihtsuse teed: raamat, kus oli mitu juttu, saigi pealkirjaks "Mitu juttu".

Kuigi mu raamatute tiraaž ei olnud suur, teenisin ma siiski tänu neile pisut raha. Kevadel 2001 ostsin endale oma esimese auto (loomulikult liisinguga, olles õnnelik sooduskampaania üle): kuldset värvi Kia Rio (ainus auto, millel on Kerttu Rakkega samad nimetähed). See oli kaheksas selline mudel Eestis, kuldset värvi ja väga tubli.