Rahatuulutaja

(2009, Diana Klasi lugu)

Kaanekujundus:
Aigar Lusti

Seda raamatut poleks sündinud, kui Eesti ajakirjandus oleks pisutki tõsiseltvõetavam. 

"Rahatuulutaja" on esimene elulooraamat, mille olen kirjutanud ja räägib Diana Klasist, näitlejast ja lauljast, kes mängib seriaalis "Kodu keset linna" pereisa assistenti Kristat. 2008. aasta jaanuaris toimusid seriaali võtted Indias. Meid kui kahte üksikut naist (paljud olid tulnud perede ja/või laste ja/või elukaaslastega) pandi samasse hotellituppa elama. Väike naps ja Goa sumedad ööd... Meil oli väga lõbus! Juba esimesel India-nädalal pakkus Diana, et võiksin tema elust raamatu kirjutada. Kuulasin emotsionaalset Dianat ja mõtlesin: see kõik, mida ta räägib, ei saa olla ju tõsi? Kuna oleme mõlemad üsna ekstravertsed ning parajalt musta huumorisoonega, hakkasime pärast ühist reisi läbi käima. Samuti ühendas meid see, et oleme vallasemad, kes oma laste isadelt alimente ei küsi. 

Aja jooksul sain aru, et Diana ei valeta. Temaga tõepoolest juhtus kogu aeg midagi! Kinnitust tema uskumatutele lugudele sain täiesti ootamatutest kohtadest ja täiesti erapooletutelt inimestelt. Laisa inimesena ei viitsinud ma kohe raamatukirjutamisele aega raisata, pealegi võttis 2007. aastal taas ellu kutsutud "Kodu keset linna" stsenaarium taas enamuse mu vabast ajast. 

2008. aasta sügisel aga sain aru, et see raamat peab ilmuma. Ka mul on Eesti lapsajakirjanduse pärast tulnud nii mõnedki korrad nutta ja häbeneda (vt alalõiku "Ajakirjandus") ent minu õnneks pole mu isa kuulus ega rikas geenius, kelle pärast mind kadestada. Loomulikult on mugav näidata Dianat kuulsa ja rikka isa raharaiskajast tütrena, kes ei oska oma lapsi kasvatada. 2008. aasta lõpul andis ajakiri Kroonika Diana Klasile tiitli "Aasta rahatuulutaja". 

Olles näinud Diana elu lähedalt, teades täpselt, kui palju ta oma lapsi ja lähedasi armastab ning kui palju hoolivad tema lapsed temast, otsustasin sekkuda ja Diana eluloo raamatuks kirjutada. 2009. aasta jaanuaris sõitsime Goasse, kus panime kirja peamised tegevusliinid. Pealkirjaks valisime "Rahatuulutaja" – see tundus ühtaegu intrigeeriv ja irooniline. Töö käigus jätsime ära palju saasta, mida Dianal üle on tulnud elada, paljud "sõbrad" ja "sõbrannad" jäid üldse mainimata. Üsna põhjalikult on räägitud Diana esivanematest, lapsepõlvest Tartus ning Vanemuise teatrielust. Kirjutasime lahti põhjused, miks Diana oli sunnitud isa kingitud majast loobuma ja missuguseid rumalaid kinnisvaratehinguid ta seejärel tegi. Kirjutatud sai sellestki, miks Dianast kolmekordne vallasema sai. 

Selle raamatu kohta olen ma saanud vaid positiivset vastukaja. Kahjuks pole võtnud raamatut arvustada mitte ükski väljaanne. Vaid kuulsusejanust kannustatud Diana eksabikaasa võttis kollases ajakirjanduses sõna, väites, et kõik selles raamatus kirjutatu on vale. Samas tunnistas ta, et tal on olnud alkoholiprobleeme ning et ta on tõepoolest oma last peksnud, ja et ta polegi tegelikult seda raamatut lugenud. (Mis siis raamatus vale on?) Kahjuks jäi paljudele tema ajakirjanduses esinemisest mulje, nagu olekski "Rahatuulutaja" eksabikaasa sõimamisest. Tegelikult on seal juttu hoopis teistest asjadest ning nii minul kui Dianal on kahju, et tema eksmees ja vanima lapse isa on tema ellu nii sügava jälje jätnud, et me ei saanud raamatut kirjutades temast kohe kuidagi mööda minna.