Susanna ja mina

(2002)

Raamat, mida lubasin K-Kirjastusele kirjutada, sai hiljem pealkirjaks "Susanna ja mina". Kuigi sain tõepoolest suure osa sellest aprilliks valmis, otsustasin siiski lepingu katkestada ja avansi tagasi maksta. Olin "Iluasjakesega" juba teeninud sama palju kui K-Kirjastuse poolt pakutud honorar palju paksema raamatu eest. Pealegi hakkasin järjest kuulsamaks saama – üks hulgiladu otsis mind ise üles, soovides mu raamatuid müüa... Ma ei näinud põhjust, miks oleksin pidanud osa rahast lihtsalt kellelegi ära andma. Reklaam ja müügiargumendid? – Ma töötasin ju reklaamiagentuuris! Teadsin täpselt, missuguste sõnadega kliente moositakse ja mida nende sõnade varjus tegelikult tehakse. 

Üks põhjus oli muidugi ka see, et ma polnud selle raamatuga rahul. Kahe kuuga mitusada lehekülge – ilmselgelt oli siin kiirustamise jälgi. Panin loo n.ö riiulile seisma ning veetsin suve, kirjutades SL Õhtulehele nn pubejuttu "Tahan ära! Diana lugu". See oli järjejutt, mis ilmus iga päev ja mida kommenteeris raadio Sky Plus hommikuprogramm. Naerda said mõlemad pooled. 

Augustis 2002 võtsin "Susanna ja mina" uuesti kätte. Viskasin umbes kolmandiku välja, allesjäänule lisasin umbes samapalju juurde. Septembris 2002 raamat ilmuski. Mind oli süüdistatud, et kirjutan seksist, narkootikumist ja vägivallast. Tegelikult polnud ma seni ühtki seksuaalakti õieti kirjeldanudki. "Susanna ja mina" peategelane ei joo, ei suitseta ega tarbi narkootikume. Tema "narkootikumiks" on seks. 

Tegin suure vea, teatades esitlusel, et tegemist on seksiraamatuga. Arvasin, et arvustajad näevad siin irooniat, aga – nagu 17aastasel tüdrukul ei saa ju olla fantaasiat, nii ei saa saledal ja blondil naisel ometi olla huumorimeelt! Kunagi mind kultusautorina reklaaminud Barbi Pilvre kirjutas Eesti Ekspressis: "Sopakana on see mõeldud ja sopakana on see ka välja kukkunud." Tuttava ajakirjaniku kaudu sain teada, et arvustus oli kirjutatud raamatut läbi lugemata... 

Tegelikult räägib see kurb raamat hirmust turvalisuse, stabiilsuse ja armastuse ees.